08/07/2011

Mida ma täna selga panen... 1.


Ei saa minagi jätta kirjutamata blogipuus viimasel ajal nii tihti laineid löövast teemast. Aga teen seda natuke teisiti - meenutan aega tublisti üle poole sajandi tagasi, kui alles paberist nukud mu päevateemaks olid ja peavalu tekitas küsimus, mida ma neile küll täna selga panen...

Minu esimene pabernukk

Olin siis vist umbes 6-7-aastane, võib-olla natuke vanem. Ema joonistas selle noore daami tookord esimesena kättesattunud üsna viletsale paberile, lihtsalt et lapsel millegagi mängida oleks. Ei osanud tema ja veel vähem mina aimatagi, et see praeguseks palju päevi näinud nukk nii pika elueaga on.

Siinse avapildi pikk roosa õhtukleit on naabritüdruku, minust vanema Luule joonistatud.  Luule suri noorena, aga too tema unistuste kleit on alles. Skannimisel jäi see pildile küll veidi viltu, nii et aluspesust servake paistab, aga sedasi on jälle tänapäeval teadupärast seltskonnadaamide puhul moodne, et püksikesed või nende puudumine paistavad. Oo ajad, oo kombed!

Värvipliiatsid olid toona kõvavõitu ja minu sõna väga hästi ei kuulanud. Mitu kleiti olen joonistanud tavalisele ruudulisele koolivihikupaberile. Ema joonistatud rõivad (roheline kleit, talvemantel, hommikumantel, pihtseelik) on mu meelest kõige kenamad. Koos temaga sai probleem, mida ma täna hommikul nukule selga panen, kergesti lahendatud.

Istusime päikeselistel suvepäevadel Nõmmel koduõue tõstetud lastelaua ääres sageli koos teise naabritüdruku Marinaga ja täiendasime oma nukugarderoobi. Nüüd tagasivaatena on päris huvitav näha, mida lapsepilk on toonasest, 1950-ndate aastate moest tähele pannud.

Rõivastus polnud ju üldiselt rikkalik ega kallis, aga väga palju õmmeldi ise ja kui vähegi võimalik, siis olid rõivad värvikad. Palju tehti käsitööd, kooti ja heegeldati. Meie emadel olid osavad käed.
Minu pildid.

EDIT 18. dets 2014: Vaata ka, kuidas selle postituse pilt 2014. a detsembris Piparkoogimaania näitusele jõudis, ilma et kunstnikud oleksid mult luba küsinud:
 Hommikune üllatus: minu vana pabernukk on kogu oma garderoobiga piparkookideks saanud ja näitusele jõudnud
Teemad: , , ,

6 comments:

  1. tegelinski8 July 2011 at 12:22

    Nii palju mälestusi.
    Minagi joonistasin ja mängisin, aga alles kahjuks pole.

    ReplyDelete
  2. Alice8 July 2011 at 13:28

    Just nagu minu lapsepõlve peegeldus. Minu vanemad lapsed ka veel mängisid pabernukkudega, aga noorematel olid ju ainult Barbid ja Kenid.Nendele sai juba riideid õmmelda.
    Ilus aeg oli tegelikult. Mänguasju polnud väga palju, aga selle-eest oskasime ise oma elu huvitavaks teha.Kunagi polnud igav, alati oli tegevust ja vahvaid mänge.

    ReplyDelete
  3. KR8 July 2011 at 16:33

    oi, see on tuttav mälestus!:) aga mul pole nukke enam ammu ammu alles...
    Mulle meenub, et lisaks isejoonistatuile olid ülimoodsad kenad nukud ka miski välismaise ajakirja sabas- Burda? Mujeres?
    need olid hästi trendikad ja neid sai matkitud ja esimesed moejoonsied sealt õpitud..:)

    ReplyDelete
  4. enetimm9 July 2011 at 06:10

    Nii tore, et see ikka alles on! Minu omad on juba ammu oma teed läinud. Ning kaks neiut kodus pole kunagi selliste imeasjadega mänginud. Kuigi Barbinukud on ka nad külmaks jätnud :) Dinosaurused on vist läbi aegade kõige lemmikumad olnud.

    ReplyDelete
  5. Linda Järve9 July 2011 at 10:58

    Aitäh kommentaaride eest.
    Mõned pabernukud on veel alles ja mõnest tuleb ehk siin ka veel juttu :)

    ReplyDelete
  6. Linda Järve18 December 2014 at 12:13

    Täna hommikul avastasin ootamatult, et see pabernukk koos kogu oma rõivastusega on Piparkoogimaania näitusele piparkoogistunud. Tegin ka postitusele vastava täienduse.

    ReplyDelete

Subscribe to: Post Comments (Atom)