Vastusest möödahiilimise klassikaline näide

Tänasest Postimehest võis lugeda Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet' vastuseid Postimehe ning Sloveenia ja Slovakkia ajakirjanikule (siin peaks küll vist kirjas olema "ajakirjanikele", sest PM, Sloveenia ja Slovakkia ajakirjanikku on raske ühes isikus ette kujutada). Vt "Euroopa Keskpanga juht: Eesti peaks Kreeka päästepaketis osalema".

Tsiteerin:

"Eesti ei osalenud Kreeka esimeses päästepaketis, kuna ei olnud selle ajal veel euroalas. Kas teie meelest peaks Eesti nüüd panustama Kreeka teise päästepaketti?

Muidugi.

Miks peaks riigid nagu Eesti panustama Kreeka ja teiste võlgades riikide päästepakettidesse, arvestades, et palgad nendes maades on palju kõrgemad kui Eestis? Miks ei saaks need riigid lihtsalt rohkem kulusid kärpida, selle asemel et küsida rahvusvahelist abi?

Kui ollakse euroala liige, siis peab osalema nii aktiivselt kui võimalik arutelus liikmesriikide poliitikate range järelevalve üle. Ja muidugi osalema aktiivselt arutelus võimaliku abiprogrammi tingimuslikkuse üle.
Kui kord on tingimuslikkuse asjus otsustatud, siis peaksid kõik euroala riigid tegutsema üheskoos. Osalemine ühisturus, millel on ühine vääring, loob tugeva vastastikuse sõltuvuse. Olen ise alati öelnud, et see on ühise saatuse jagamine."

Minu meelest on Trichet' vastus klassikaline näide nähtusest, millega vist peaaegu iga mõninga kogemusega ajakirjanik on kohtunud, ja sobiks sellisena imehästi kõikvõimalikele ajakirjanikeks pürgijatele õppematerjaliks. Seda võiks lühidalt ja kõige pehmemalt nimetada konkreetsest vastusest möödahiilimiseks. Tegelikult on asi tõsisem - vastaja on kinni oma stampides ja ajakirjanik pole kas ajapuuduse või saamatuse tõttu suutnud, tahtnud või söandanud teda neist välja tuua ja küsimusele asjakohast vastust nõuda. Taolised tühivastused iseloomustavad eelkõige poliitikuid, aga tihti ka majandusjuhte ja neid esineb ikka ja jälle olenemata ajast, teemast, riigikorrast ja muudest asjaoludest.

Trishet vastab oma programmi kohaselt. Sama vastuse oleks ilmselt andnud ka robot, kui see ametikoht oleks usaldatud robotile. Kui pangapresident oleks hetkekski mõtelnud, mida talt küsiti, siis oleks ta ehk vastanud meile mittemeeldivalt midagi sarnast, et Eesti on ju saanud ise ka Euroopa Liidult palju abi. Või oleks ta mingil viisil pareerinud või kinnitanud väidet Eesti madalatest palkadest. Praegu ilmutas ta aga lihtsalt ükskõiksust, ka mõningast ebakompetentsust Euroopa oludest ja ei astunud hetkekski välja temasse töökohustuste tõttu sisendatud "ühise saatuse" programmist.

Ma ei tea, kas ajakirjanik kordas küsimust, kas ta püüdis saada tegelikku vastust. Ajakirjanik pole suutnud vastajas äratada küsimuse vastu mingit tunnet, ei kinnitamist, ei aktiivset eitamist, ei vastuvaidlemist ega ka mingit süvenemise tahtmist. See on tühivastus, vastus lihtsalt vastuse pärast ja seega pigem konkreetsest vastusest möödahiilimine.

Muide, ajaloost võib leida palju näiteid selle kohta, kuidas vastustest möödahiilijad vastutust vajavates olukordades ka vastutuse võtmisest mööda hiilivad.
Pilt internetiavarustest.