Isa - sada aastat

Homme saaks mu isa saja-aastaseks. Ei oskaks teda sellisena kujutleda, sest sellest tähtpäevast jäi tal 28 aastat puudu.

Igal aastal avastan ikka ja jälle, kui vähe ma teadsin isast enne mind. On mõned pildid: tema poisipõlves oma vanemate, venna ja õega, tema juba noore mehena, tema juba keskeas, koos mu emaga... Millest ta mõtles, mida igatses - nii vähe tean sellest.

Siis tulin mina. Isa oli minu jaoks alati olemas. Küll mitte alati just sellisena, nagu oleksin soovinud, aga ikkagi - alati olemas. See on suur asi, ma tean.

Aga ma ei tea, missugune oli ilm sada aastat tagasi, kui ta kevadepoisina siia ilma sündis. Kas sadas nõndasamuti lörtsisegust lund ja olid suured hanged või kullatas päikese sära sinist taevast ja puudes oli aimata elumahlasid?

Ilm pööras ja maailm niisamuti. Isa eluaastad ei olnud kerged ega sirgeteelised. Vaevalt ta oskas aimata, missugune on maailm praegu. Aga minu küsimustele oskas ta omal ajal küll vastuseid anda, nagu sellelt õige ammuseltki pildilt on näha.