Väikesed kohtumised

Pank, kaardi uuendamine. Teller, noor venelane, kes eesti keelt väga vabalt räägib, kasutab võimalust ja informeerib mind kõikvõimalikest pangateenustest. Ütlen, et mind tegelikult ei huvita muu peale uue kaardi saamise. Aga ta on järjekindel ja seletab põhjalikult. Mängin kaasa, kuulan, küsin. Tuleb öelda, et oma tööd ta tunneb, ja ma tajun, et ta ei püüa mulle midagi n-ö pähe määrida, vaid tahab, et ma tõesti asjadest aru saaksin. Lõpetuseks tänan, ütlen, et mõtlen järele, saan vastuseks naeratuse ja ilusa päeva soovi.

Poeteel on vanakesest lillemüüja, purkides mingid lillad lilled, mille nime ma ei tea, ja saialilled. Viimane kimp. Vaatan, mõtlen, et võtaks ehk. Näen vana naise naeratust, kui ta on märganud, et miski mind tema lillede juures huvitab. Ostan selle viimase saialillekimbu, aga väike vana naine lisab sellele seletuse, kui hästi need lilled seisavad, sest nad on kasvatatud armastusega. Kuulan teda, selles jutus on midagi ilusat. Ta räägib, kuidas ta oma aiakese eest terve elu on hoolt kandnud, nüüd enam palju ei jaksa, vaid veidi lilli kasvatada. Siis räägib ta, kuidas saialillesalvi valmistada ja kuidas ta ennast ravib. Tal on nahavähk ja tunne, et omatehtud salvid aitavad. Aga ta läheb augustis ka arsti juurde. Varem ei saa; järjekord on pikk. Kuulan teda - selles vaikses jutus on seletamatut rahu. Lõpetuseks tänan lillede eest, saan kaasa naeratuse ja ilusa päeva soovi.

Tegelikult ongi ilus päev...