Kas te kardate sireleid?

Ärkan vara. Loen hommiku-uudiseid. Silma jääb lause: "Eesti Raadio muusikatoimetaja ja Jazzkaare peakorraldaja Anne Erm ei peljanud lapsepõlves süüa sireliõisi, rohelisi marju ning õunavisse."

Mõtlen, miks pagana pärast ta neid sireliõisi, rohelisi marju ja õunavisse kartma oleks pidanud.

Järgmine lause: "Lapsepõlvele annab tihti erilise maigu just mälestused tegudest, mida täiskasvanuna enam ei teeks." Ja siis on juttu sirelite õnneõite otsimisest, ärasöömisest ja soovimisest.

Mõtlen, et ju on tänapäeval inimesed ikka aeg-ajalt nii looduskauged, et õnneõie ärasöömine neile tohutu kangelaslikkusena tundub. Meie põlvkond lausa elas sirelite otsas. Minu õuel neid ei olnud, aga vastasmajal olid - mitu sirelipõõsast ridamisi aia ääres. Ja otse loomulikult otsisime me õnneõisi ja sõime neid. Muide, ka sellekevadise sireliõitsemise ajal pistsin mitu õnneõit nahka.

Rohelisi marju sai lapsena peoga sisse aetud, sest kui ikka tikrid või sõstrad juba vähekegi süüa kannatasid, siis pidid nad ka suhu jõudma. Loll laps, kes nende valmimist ootas. Õunavisse mu oma aias ei olnud, aga naabrite juures sai õunaraksus küll aeg-ajalt käidud, kusjuures plikadki usinalt üle aedade ronisid.

Loen veel uudiseid. Pühapäeva varahommik, midagi erilist ei hakka silma. Mõnikord öeldakse, et uudiste puudumine on hea uudis. Sest siis on kõik rahulik ja laabub.

See, et mitmes väljaandes kommentaatorid tulihingeliselt vaidlevad, kas vihmavarju oleks pidanud hoidma Tallinna linnapea või ninjatüdruk, on vist juba vana uudis. Uudiste väärtus on ikka väga devalveerunud.

Aga vaat seda, et Jaan Kaplinski eile Obamale kirjutas, pole keegi justkui märganudki, kuigi see kahtlemata on huvitav kiri.