Mu väga head naabrid, kellega samas trepikojas on elatud 40 aastat, kolivad ära. Kriisiaeg, tööd vähe, jaksu pole seda korterit pidada. Nagu oleks sellest veel vähe, jäi haigeks eakas pereema. Tema on juba siit ära viidud, ühe poja elamisse. Teine poeg müüb korterit.
40 aastat on nagu terve elu, need pojad on mu silme all täismeheks kasvanud ja olid minu omale lapsepõlvemängukaaslased. Keeleerinevused ei takistanud, ühised seiklused siinsetel mängumaadel liitsid. Toona oli meie kandis palju avarust, suured liivaväljad, kodumets, poistele kasvamiseks ülipõnev paik. Nende ema oli väga sõnakas, elujõuline ja tore naine, pärast abikaasa surma küll kurvapoolne, aga oma poegadest kasvatas ta igas suhtes head inimesed.
Olen üsna nukker. Ei tea, kas saan enam nii toredaid ülanaabreid. Ei tea, kuidas neil edaspidi minema hakkab.
Ka ei tea, kes siia kolivad, võib-olla tuleb mõni väga lärmakas seltskond. Aga loodame kõige paremat...
Ja samas võin rõõmus olla, et meie perel tervelt 40 aastat on olnud õnn omada nii toredaid naabreid.
No comments:
Post a Comment