Kui kohtan Eesti kirjandusklassikas sõnu "pika patsiga preili" või muid pikapatsilisi naistegelasi, siis tulevad mulle ikka meelde taluneiud siin pildil.
Foto on umbes 1920. aastast. Tehtud Läänemaal. Sellel on mu vanavanaisa ja vanavanaema koos oma kolme pikapatsilise tütre ja ühe pojaga.
Need kolm peretütart on minu vanatädid. Neljandat tütart, nende vanimat õde, kellest tulevikus sai minu vanaema, pildil enam pole - tema oli juba talust minema lennanud, Tallinnas tööl ja vist ka juba patsid kui mitte maha, siis lühemaks lõiganud. Küll on aga fotol tema väike tütar, minu tulevane ema, siis umbes 1,5-aastane - istub oma vanaema süles.
Neil kolmel pikapatsilisel sellelt pildilt oli erinev elukäik. Üks suri
üsna noorena ja temast jäi maha poeg. Teine abiellus ja sai kolm
last, elas kaua. Kolmas elas samuti kaua, aga oli kogu elu üksi.
Just kolmandast sai hiljem kodutalu pidaja. Perepoeg suri noorelt ja maeti oma isaga (minu vanavanaisaga) ühel päeval.Hea juuksekasv on meie suguvõsas pärilik. Minulgi olid kuni neljanda klassini pikad patsid, siinsel pildil olen esimese klassi kevadel. Aga siis, kui mu ema tööle läks, ei saanud ma ise patsipunumisega hakkama ja juuksed tuli paratamatusele ohvriks tuua. Ometigi on pikad juuksed mulle alati meeldinud.
Muide, ka Tallinna üks tuntumaid pika patsi kandjaid on meie kaugelt sugulane :).
No comments:
Post a Comment