Missioonitundega veidriku mängumaal

Kirjutan praegu artiklit läbi inimese elu kestvast missioonitundest. Seepärast pole ka imeks panna, et seekord Glehni pargis käies ei mõtelnud ma pargi asutajast kui veidrikust, nagu tavamall ette näeb, vaid kui missiooni tunnetanud inimesest, kelle eesmärk oli jätta järelpõlvedele Nõmme linn. Kõik pargi ehitised ja rajatised olid aga lihtsalt vallatu mäng, võimalus püstitada midagi, mis enesele meeldib ja teistelegi korda läheb.

Torn näitab pürgi näha kaugemale, sirutuda üle metsalatvade, tähtede poole. Tornil pole enam silti, et see endiselt tähetornina tegutseb, aga tähti on siit palju vaadatud. Torni lähedal lagedamal platsil põles mu lapsepõlves jaanilõke, Nõmme kandi rahvas tantsis tule ümber, kõik põõsaalused olid pidutsevaid seltskondi täis. Lapsed ja täisinimesed - kõik tundsid ennast siin hästi.

Lähedal olev sipelgapesa on ilmselt torni eeskujuks võtnud ja oma mastaapidelt ka torniks püüdlev.



Kärbseseen, selle sügisehaku blogide kohustuslikust menüüst, sirutub torni ukse lähedal samuti taeva poole.



Krokodill. Vist ainus teadaolev selle looma kivine jäädvustus Eestis, vähemasti Tallinnas. Lapseeas ronisin sellel palju, sestsaadik on krokodilli mitu korda restaureeritud. Kas oli krokodill Glehni lemmikloom, seda pole ajalookroonikad fikseerinud.



Palmimaja pitsilised kivid. Minu lapsepõlves hoiatati palmimajja ronimast, sest see oli nii lagunenud. Rusuhunnik kõikvõimaliku sodiga. Nüüd huvitav igasuguste valgusefektidega korrastatud ruum.



Vanapagan, Kurat või Kalevipoeg. Sarviline. Mitte enam Glehni oma, millest kivid kõrval, vaid Mati Karmini oma. Naljakas. Kohmetu hiigelmehike, kes natuke nagu sihi ja suuna kaotanud. Sellisena ainulaadselt mõjuv.

Loss. Siin olen peol käinud. Vist on nüüd siia toodud ka too vana isevärki tammepuust kapp, mis mu kooliaastatel Tallinna 28. kooli kantseleikapina "töötas", aga nüüd peaks olema oma algses asukohas. Vahva kapp oli, tumedaks lakitud puutüvi, käisime seda vahetunniti kantseleis ikka vaatamas ja lapsepihkudega paitamas...