Sügisvärve, mis ju selle fotojahi puhul esimese mõttena pähe tulevad, on ümberringi veel väga vähe. Teine mõte oli selle suve lilled, aga neid saab blogisse ikka ja jälle pandud. Oma lilleaeda ei ole, nii ongi blogi parim paik suviseid lillemälestusi talletada. Neid tuleb siia kogu aeg, ka ilma fotojahita.
Siis vaatasin lihtsalt, mida olen veel pildistanud, sest värve on ju igal pildil, värve on palju, sest maailm lihtsalt on värviline ja kirgas. Kolm pilti jäid sõelale.
Esimene, peaaegu et sügis, ainult et vahtralehed taustal on kunagise noore kunstniku Rain Pikandi pilt. See tähendab, et kui sügisvärve looduses pole, siis tuleb need tekitada :)
Teine, kirju, muster vanalt vaibalt, ema kunagine kätetöö. Luitunud, aga ikka värvirõõmus. Ema armastas värve ja oskas nendega ümber käia. Kõik, mis ta tegi, oli ilus.
Kolmas, punane, looduse metsik kirg suviselt söögilaualt.
Üleeilse VIKERKAARE värvid on siin.
Teiste fotojahiliste pilte leiab siitkaudu.
Vahvad värvid, tõesõna! Kohe rõõmsam tunne on.
ReplyDeleteSinu blogi, Iltaka, on ka läinud nii rõõmsaks, värviliseks1 Ilus!
ReplyDeleteNeed vanad vaibad on lahedad :)
ReplyDeleteNii mõnusad värvid:)
ma ei tea miks, aga neid punaseid paprikaid vaadates tuli mulle meelde mu tütre ütlus, kui vaatas mu kapis musta pluusirivi: "Sa peaksid Cosmopolitani" lugema, siis teaksid, et punane on ka värv!"
ReplyDelete:)
sügis värvib värvita :)
Aitäh kõigile heade sõnade eest.
ReplyDeleteTiia, punane on muide olnud aastaid riietuses mu lemmikvärv, aga vaat Cosmopolitani ma ka ei loe :)
hästi toredad vaibad! kena, et need ikka alles on!
ReplyDelete