Hundi ulg kirjutas oma suvevõõrast, kes teda pehmelt öeldes ahistab. Karuema kirjutas suvekülalistest, kellel tõttu tal kontroll oma aja üle kaob. Lugesin neid tekste ja mõtlesin, et pole varsti oma paarkümmend aastat maale saanud ega suvekülaline olnud. Seda maadki pole.
Lapsena olin suviti tihti koos vanematega Läänemaa talus, mis oli kuulunud mu vanavanaisale ja vanavanaemale. Seal oli oma vanaema juures üles kasvanud mu ema. See maal oldud aeg on minu jaoks senini täis intensiivseid mälestusi.
Lakas magamine, heina niitmine, kirsside puna puude otsas, valged klaarid, murtudsüdamed, mäemaasikad, kassipoegade äratoomine naabri lakast, oma aedikust pidevalt plehku panev siga, teekond mere äärde hobuste järele, suitsusaun, madal tare oma kambritega, kärbsepüüdmine hapupiimakausi juures, leivaküpsetamine ahjus, vibulaskmine taluõuel, vankrisõit, okstest onni ehitamine suure puu alla, punases kastis või tegemine...
Oo ja, palju on mälestusi...
Mu poeg sai ka veel lapsena seal käia. Samuti ühes teises talus, seenerohkete metsade lähedal, põldmarjarohkete ahervarede lähedal, kreegipuude aluse söögilauaga ja kookuskaelalise kaevuga kohas.
Aga nende talude vanad elanikud läksid sinna, kuhu vanad ikka lähevad. Noorematega pole meil praktiliselt sidet. Ei tulegi vist kunagi. Selle teise talu saatusest ei tea ma enam midagi.
Mu ema lapsepõlvetalusse on meile tee nüüd kinni. Sestsaadik, kui ema loobus oma päranduseosast, õigusest sellele talule, teise osapoole kasuks, kes seal pidevalt elada tahtis...
Nii polegi mul võimalust omade juurde suvekülaliseks minna.
Võõramad - kunagised kolleegid ja lihtsalt tuttavad - on küll mõnikord külla kutsunud. Muhumaale, kus veetsin ühe oma EÜE-suve, Hiiumaale, paari kohta veel. Võib-olla on need kutsed südamest tulnud. Aga ma pole tahtnud kellelegi kaela peale suvevõõraks minna. Ehk olen teinud valesti ja seepärast jäänud paljust ilma...
Mitu ammust suve veetsin koos pojaga Aegviidus trükitööliste puhkekodus. See oli vahva koht lähedal asuvate järvedega ja Nelijärvelt Jänedale viiva matkarajaga. Aga sealsed eriti verejanulised sääsed tekitasid mul allergiat. Sestap sai seal käimisest loobutud. Kas sealne hoone nüüd erastatud on või ikka mõne puhkeasutusena tegutseb, seda ma ei tea.
Kui küsitakse, kus ma suved veedan, olen vastanud, et põhiliselt Tšernogorskis, Montenegros, Schwarzbergis, Blackmountainis... Valik on suur. Kuidas kunagi. Kedagi tülitamata. Nii kuidas just tuju on.
Pilt: Selle suve Schwarzbergi vaade.
No comments:
Post a Comment