Lugu armastusest ... või vihast

Sellest väikesest armastusloost (või hoopis vihaloost) ei tasu otsida konkreetseid tegelasi. Ei ole olemas seda meest ja seda naist, kõik kokkulangevused on lihtsalt juhuslikud, sest selliseid luhtunud armastuse lugusid olen aastate jooksul kuulnud palju ning siinne ongi nende paljude juhtumite põhjal kokku pandud kirjanduslik katsetus, näitamaks, kuidas nii mõnegi inimese elus on olnud võimalusi, et midagi oleks võinud olla teistmoodi...

Oleks...

“Su käed on nii õrnad…”Naine võpatas, vaatas heitunult oma tantsupartnerit, nagu oleks tahtnud tema käte vahelt minema kaduda. Mees jätkas: “Ja tantsida on sinuga ka hoopis teine tunne kui teiste naistega.”

Naine vaikis. Kõigel, mida ta oleks öelnud, poleks olnud mingisugust tähtsust. Inimesed nende ümber olid nagu kuhugi eemaldunud. Nad olid kahekesi hoopis teises ajas ja ruumis, kuigi tegelikult oli veebruar kolmkümmend neli aastat hiljem.

“See jaaniöö, see, mis meie vahel juhtus, on mulle kogu aeg tähtis olnud. Alguses ma ei saanud aru, aga nüüd, aastatega olen mõelnud, mis kõik oleks võinud olla, kui ma poleks olnud nii noor ja kogenematu, et sul ära minna lasksin."

Naine vaikis endiselt. Siis ütles tasa: “Sa polekski saanud mind kinni hoida. Ma sõitsin ju kohe teise linna. Võib-olla nii oligi parem.”

“Ei usu,” ütles mees.

Muusika vaheldus. Järsku hakkas kõlama tvist. Naine eemaldus mehest, tantsis nagu aastaid tagasi. Mehel ei jäänud muud üle, kui samuti tvisti tantsida. Siis ütles naine: “Lähme teiste juurde tagasi.”

Mees nõustus. Nad laskusid keldrikorrusele, kus nende kunagised klassikaaslased laua ümber istusid. “Me tantsisime tvisti,” ütles mees. Teised naersid.

- - -
Õhtul võttis naine kapinurgast oma noorpõlveluuletused. Ka sellest jaaniööst, mil ta oli end kujutlenud printsessina. Nad lihtsalt mängisid oma seltskonnaga sellist mängu. Olid kuningapaar, printsess ja prints… Olid meri ja mets, hiljem üks lakapealne, kus kogu seltskond magas ja nemad kuni hommikuni teineteise kaisus meeletult suudlesid. Muud polnudki.

Aga naine oli seda õhtut ja ööd kõik need aastad hinges kandnud ja arvanud, et ega see mehele midagi ei tähendanud, sest järgmine kord kohtusid nad alles mõniteist aastat hiljem ja polnud sellest jaaniööst kunagi omavahel rääkinud. Naine polnud seda kunagi ka kellelegi teisele usaldanud. Aga ta polnud midagi unustanud.

- - -
Oli sada põhjust, miks ta meest sisse ei kutsunud, vaid laskis tal edasi sõita taksoga oma koju. Tuba oli segamini ja seda suhtelist vaesust, milles ta elas, ei tahtnud ta mehele näidata. Pealegi ta pelgas. Kui mees oleks sisse tulnud, oleks ta teda vist kallistanud. Aga ta oleks mehe käte vahel olnud just nimelt see praegune viiekümnene lõtvunud kehaga naine, mitte too noorusaja pringi ihuga piiga. Ja ühel hetkel võinuks mees seda taibata. Mehe pettumust poleks ta talunud.

- - -
Naine nuttis. Nuttis juba kolmandat päeva, nagu kõigi elatud aastate eest kokku. Lehitses oma päevikuid ja nuttis. Kust oli mees võtnud õiguse talle seda nii pikkade aastate järel ütelda, et kõik võinuks teisiti minna, kui ta nii noor ja kogenematu poleks olnud?

See, mida ta ütles, oli naist salamõttena läbi aastate saatnud. Kui ta õppis ja abiellus, kui tal laps sündis, kui ta lahutas ja järjest uutega midagi õnnemaigulist leida proovis. Kui ta töötas, sõi, tantsis, elas. Nii varjatult, nii allasurutult – teades, et sellist ööd enam ei tule.
Ilmunud "Elukirjas" nr 7/2008