„Cullenbenbong“

Hulk aastaid tagasi saatis tädi Austraaliast mulle mõned raamatud, mis põhiliselt selle suure maa ajaloost ja asunikest pajatasid. Nende hulgas olid meile Soome kaudu seriaalina tuttava „Lumise jõe mehe“ ( „The Man from Snowy River“) kaks osa, mis said kohe läbi loetud, aga Bernard O'Reilly „Cullenbenbong“ ootas oma järjekorda märksa kauem.  Nüüd tundus see õbluke raamatuke kena vaheldusena sel aastal loetud paksude „telliste“ järel.

See on südamlik jutustus Austraalia kirjaniku ja looduseuurija Bernard O'Reilly lapsepõlvest, poisiea seiklustest, perekonna rõõmudest ja muredest, mis on kokku põimitud lugudega, mida kirjanik oli kuulnud Blue Mountains’i asunikelt.

Bernard O'Reilly sündis 3. septembril 1903 iirlastest katoliiklaste perekonnas, kes oli oma kodu rajanud sealsetesse Sinimägedesse Kanimbla orgu.  Seal elas tulevane kirjanik oma lapsepõlve 12 aastat ja see koht – Cullenbenbong – jättis temasse alatiseks sügava jälje.

Selle koha nime tähendust O'Reilly ei mäletanud, kuigi oli sellest oma isalt kunagi kuulnud. Kummalise kõlaga kohanimi on pärit aborigeenidelt ja O'Reilly kirjutab, et kui kuulata aborigeene omavahel rääkimas, siis ei kuule arusaamatut võõrast keelt, vaid puude müha, lindude hääli, tormi ja tuule helisid, kivide kukkumist mägedes; tumedat hirmu ja lõputut kurbust. Selles ei ole kunagi rõõmu – võib-olla on alati nii olnud, aga võib-olla on nii, sest tumedanahaliste meeste täht on loojumas. Sõna „Cullenbenbong“ mõjub valge mehe kirjutatuna külmalt ja elutuna, kuid vana kanimbla hõimu mustade sõdalaste lausutuna on selles kuulda majesteetlikku kõuekõminat vastu kajamas nende jahialade graniitmägedelt.

Samamoodi poeetiliselt ja armastavalt kirjutas O'Reilly valgetest meestest, Austraalia uusasunikest, kes muutsid maa viljakandvaks ja kasvatasid lapsi. Nad pidasid matuseid, rõõmustasid ristsetel, olid kiindunud oma kogukonda ning karja. Iga poisikene tahtis saada uhkeks ratsanikuks.

Nende kodu oli kõige armsam, isad-emad kõige paremad, mäed ja jõed omased ja hindamatud. Nende vanemaid vendi haaras vaimustus, kui nad oma isade eeskujul kappasid kuratlike metsikute hobuste järel, neid kinni püüdsid, taltsutasid ja kodustasid. Muidugi ei puudu sellest raamatust kängurud ja maod, kookaburrad ja kõik muu, mis laste igapäevaelus ja põneval looduskesksel kooliteel pinget pakkus.

„Who are these mighty men – the finest shock troops since the dawn of history?“
The answer comes – „They are the worthy sons and grandsons of the mighty men who built Australia – the men with the small holdings, the men with the large families, the men who never know the meaning of defeat.“

„Lovely old people, lovely old days,“ ütles kirjanik inimeste ja aegade kohta, kellest ja millest kirjutas. Ning suudab lugejatki veenda, et nii see tõepoolest oligi.

„There was hardship, but that too was necessary, for if there are no valleys, there can be no mountains, and without such contrasts, life becomes a level, colourless plain without beauty or ugliness, good or bad, happiness or sorrow.“

„I was a usual bush lad looking longingly at his small horizon,  while the great wonderful world lay over beyond the hill – now at last I was going over beyond the hill but I was not then to know that no matter how far you go there is still another hill.“

O'Reillyl on lisaks „Cullenbenbongile“ (1944) ka teine Austraalias hästi tuntud raamat „Green Mountains“ (1940), milles ta jutustab, kuidas leidis 1937. a mägedest lennuõnnetuse ohvrid ja tegi kõik, mis tema võimuses, mõne ellujäänu päästmiseks. Samuti kirjutab ta „Green Mountains“-is, kuidas tema perekond Cullenbenbongist Queenslandi kolis ja seal uue majapidamise rajas. Veel on talt ilmunud „Wild Rriver“ (1949), „Over the Hills“ (1963) ja luuletusi. Bernard O'Reilly suri 20. jaanuaril 1975.

Austraalia Sinimägesid olen põgusalt oma silmaga näinud ja nende vahel köisteel vagunikeses ripnenud – nii on mul nende majesteetlikkusest mingisugune ettekujutus olemas. Siia panen Cullenbenbongi foto, mis on O'Reilly 1945. a ilmunud raamatu avapildiks.

„The Mountain Shadow“, „Shantarami“ järg

Gregory David Robertsi rohkem kui 900-leheküljeline romaan „The Mountain Shadow“ (2015) on järg „Shantaramile“ (2004), mille lugemine mulle aastaid tagasi tõeliseks elamuseks kujunes. Kirjutasin „Shantaramist“ siin.

Kümme aastat kirjutatud järg niisugust erakordset elamust ei pakkunud. Kui „Shantarami“ puhul oli lausa võimatu mõnda lehekülge vahele jätta ja loetu köitis pidevalt, siis „Mäe vari“ nii paeluv ei olnud.

Neile, kes „Shantarami“ ei ole lugenud, võib „Mäe vari“ isegi väga hea raamatuna näida. Neile, kes on osade tegelaste ja sündmustiku kulgemisega juba „Shantarami“ kaudu kursis, on „Mäe vari“ pinnapealsem, hüplikum, kohati tundub, et mõni sündmuse kirjeldus või filosoofiline arutelu võiks lühem olla.

Sündmustik on endiselt põnev, Bombay kuritegelike gängide kurjus ettearvamatu. Mootorrattad ja politseisireenid. Peategelane nagu järjest õilsamaks muutuv rüütel kõigi, kohati üsna veriste sekelduste keskel. Kaunid, kuid lõpmatult saladuslikud ja salakavalad naised. Tark mees Idriss, kes siiski väidab, et gurusid ei ole olemas. India oma kirevates ilmingutes hädast ja õnnetustest kuni peohiilguse ja õnnistuseni, äärmisest vaesusest tohutu rikkuseni.

Autor on oma viimastel aastatel avalikust elust tagasi tõmbunud ja järjest vähemaks jäänud avalikes esinemistes hakanud rõhutama, et peategelane Lin ehk Shantaram pole siiski päris tema, kuigi paljud elulookäigud kattuvad, vaid osaliselt väljamõeldud tegelane väljamõeldud seltskondades ja olukordades. Kuid tal pole pääsu, sest enamik lugejaid peab mõlemat teost mitte romaaniks, vaid elulooraamatuks.

- - -
Lugemissoovitus: Gregory David Robertsi intervjuu The Sydney Morning Heraldile pärast "The Mountain Shadow" ilmumist, 5. okt 2015 - http://www.smh.com.au/entertainment/books/gregory-david-roberts-final-interview-on-the-shadow-mountain-by-shantaram-author-20151005-gk1o20.html

Elamus: "Shantaram"

Lõpetasin "Shantarami" lugemise juba mitu päeva tagasi, aga olen ikka selle raamatu mõju all.

Ligi 1000 lehekülge, aga kogu aeg põnev, ei vaju ära. Gregory David Robertsi 2004. aastal ilmunud raamatut on nimetatud krimidraamaks, aga see on midagi palju enamat. Väga inimlik, väga mehelik, kurjategijate maailmast kõnelev, aga samas väärikust ülistav.

Imelised on leheküljed Bombay slumist, mille elanikke autor tõepoolest tunneb ja armastab. Põnev on Afganistani sõda venelaste vastu sõdija pilguga. Ilus on vastamata armastus, mis siiski enesehaletsusse ja melanhooliasse ei suubu. On kauneid naisi, uskumatuid seiklusi, lihtsalt naljakaid kohti, mafia jõukatsumisi, narkomaane ja prostituute, karutantsitajaid ja igasugust muud põnevat kraami. Aga see kõik on niivõrd hästi läbi tunnetatud, lahti mõtestatud, et kogu see nn krimidraama osutub ühel hetkel sügava vaimse kasvu, eneseleidmise ja maailmamõistmise teemaks.

Põnev on loetut läbi elada. Ja samas on nii väga kummastav teada, et keegi on selle kõik päriselt elanud: sellise põgenemise, põgenejaks olemise; ellujäämise eest võitlemise ja teiste aitamise, et nad ellu jääksid; niisuguse hingelise sopa ja selginemise.

Ei taha siin hakata rääkima raamatu üksikutest episoodidest. Need on kaasahaaravad ja ilmekad, palju on ootamatult kauneid kohti.

Väga hea raamat on. Viimastel aastatel loetutest üks paremaid.

Kirjutasin juba kord varem, et igapäevaelus ma võib-olla selle raamatu peategelasega koos olla ei tahaks, aga raamatukaante vahel on ta huvitav. Ka ülejäänud tüübid on huvitavad, on tõelised karakterid, piltlikult lahti kirjutatud ja igati usutavad ja mõistetavad.

Raamatut on thrilleriks nimetatud, aga ta on tüüpilisest thrillerist midagi hoopis enamat.

Samas on raamat väga filmilik. Kujutlusvõime hakkab tööle, autor on hea jutustaja. Septembris alustab Johnny Depp "Shantarami" järgi filmitegemist. Ma pole päris kindel, kas Depp peategelast mängides minu kujutlusega klapib. Küll aga ootan ma palju raamatu ühe mõjusama, mõjukama, salapärasema ja vastuolulisema tegelase Khaderbhai kujutajast, India tuntuimast filminäitlejast Amitabh Bachchanist. Aga tulemust saab näha juba 2009. aastal. Võib-olla jõuab ka raamat selleks ajaks eesti keelde.

Pildil on Amitabh Bachchan.

Mõned tsitaadid "Shantaramist" on mu teises blogis.