C. K. McDonnell „Kummalised Sõnumid“

C. K. McDonnell
„Kummalised Sõnumid“
Tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kirjastus Varrak, 2021.

Raamatud, mille kaanel kirjutusmasin, äratavad minus alati tavalisest suuremat huvi. Kirjutusmasin justkui tagaks, et kirja on pandud midagi põnevat, liiatigi kui masinal tavaliste tähtede asemel iseäralikud märgid on. Ja kui siis raamatu põhiteema on ajalehetöö, on teos minu jaoks olemuslikult huvitav ja mitmetahuline.

Siinkohal kiidan kaanepildi eest kunstnik Toomas Niklust. Ingliskeelse originaali kaas (vist) viskipudeliga vähemasti mulle nii kutsuvalt ei mõju.

Tagakaane raamatututvustusest.

„Kummalised Sõnumid“ („The Stranger Times“, 2021) on hästi hoogne raamat, segu krimkast, põnevikust, fantaasiast, müstikast ja mõistuloost, aga ka imepärasest andest „esitada inimestele küsimusi, mida nad ei taha“. Sellisena igati hea meelelahutus, eriti soovitatav pikkadel pimedatel õhtutel, mil kirjeldatu võib ka kõhedusvärinaid tekitada. Sest mis saab siis, kui kummalised sõnumid osutuvad tegelikeks sõnumiteks?

Tegelased on ilmekad ja värvikad, suutelised ootamatusteks, sündmustik kaasatõmbav ja tragikoomiline, isegi siis kui tundub et mõnes kohas on naljameelsuse ja vimkadega või õudusega liialdatud või kogu tegevuskäik omadega ummikusse jooksmas. Mustad jõud on edasi antud musta huumoriga, aga üldmulje teosest on lahe, muhe ja ladna.

Teos on pühendatud Manchesterile – maagia ja möllu eest. Möllu on raamatus tõesti hullupööra, mis tagab lisaks tegevusmaagiale ka lugemismaagia. Igav ei hakanud, kogu aeg juhtus midagi põnevat. 

Raamatu teises pooles, kui süvenes müstika osa, tundus küll korraks, et nüüd läheb asi käest ära ja muutub veidi tüütuks. Võimalik, et see oli ka kirjaniku jaoks mingi murdepunkt, mil ta hakkas muretsema, et ei suuda lahtisi otsi piisavalt vahvalt kokku võtta ja lugu hakkab venima. Aga ta sai sellest üle ja arvan, et kasuks tuli ka kauaaegne töö stand-up koomikuna, kes teab ju kogemuslikult vägagi hästi, millega oma publikut, praegu küll lugejat, köita ja naerutada.

„...meie ei ütle, et midagi oleks tõsi, meie lihtsalt talletame kogu seda hullumeelset jaburust, mis maailmas toimub. Selles pole midagi halba. Kas sa oled viimasel ajal mõnda tavalist ajalehte näinud? Seal on ainult sõda ja vihkamine ja inimesed, kes teevad teiste inimestega midagi koledat. Aga konnasadu Kambodžas, mees, kes arvab, et kummitus ärandas tema auto, ja terve hulk inimesi, kes usuvad, et tulnukad saadavad neile märguandeid? Sedasorti hullumeelsus meeldib mulle palju rohkem kui see teine, tänan väga.“

Mina tänan ka: tore lugemine oli.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.