Kai Aareleid
„Vaikne ookean“
Kujundanud Mari Kaljuste.
Kirjastus Varrak, 2021.
„Kõik lood on keerulised.“
On hea, et blogis ei pea raamatuid kirjanduskriitilis-analüütiliselt lahkama, vaid võib lihtsalt öelda, kas raamat meeldis või ei meeldinud. „Vaikne ookean“ meeldis mulle, oli nagu omamoodi aarde leid.
Mõned kirjanikud on kurtnud, et lugejad ammutavad nende teostest hoopis midagi muud, kui kirjanik on oma arust neisse sisse pannud. Aga on üsna loomulik, et hea raamatu puhul hakkab lugeja mõte jooksma, ta loeb kirjapandut ja jõuab vahel enesegi jaoks ootamatult mingite äratundmisteni omaenese elust.
„Vaikne ookean“ köitis mind – see kolme sugupõlve naiste elu on nii siiralt ja südamlikult avatud –, aga tõi kaasa ka mitmesuguseid mõtterännakuid mu enda elukäigu ja kaasteelisteni.
 |
| Tagakaane raamatututvustusest. |
„Ema on talle lapsepõlve jooksul kanaleemelohutusest nii palju kordi rääkinud, et ta usub seda nüüdseks tõemeeli: kanapuljong aitab kõige vastu, see ravib purukskukutud põlvi, väljaväänatud varbaid, muhke ja marrastusi, muremõtteid ja masendust, lootusetuse tunnet ja leina ning kõike, mis mahub sinna vahele.“
Tuli meelde, et lapsepõlves kuulsin minagi seda juttu oma emalt sageli ja haiguste ajal pakkus ta mulle ikka kanapuljongit või moosivett, et ma kosuksin. Tuli meelde ja tekitas hinges helluse.
Juba ainuüksi selle meenutuse taastärkamise pärast võin „Vaiksele ookeanile“ tänulik olla.
Kuid selles romaanis on palju muudki. Pakub ju iga ookean avastamislootust ja -rõõmu, olgu siis tegemist elu-, vaimu- või pärisookeaniga. Pakub kaldalejõudmise ootust, mis peaks järgnema minekule. Ja pakub ootamatuid mõistmisi, et sinu teekonna kaaslastest on igaüks olnud ka oma teekonnal, oma pettumuste, lootuste ja igatsustega.
„Maailm on täis nähtavaid ja nähtamatuid laineid.“
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
No comments:
Post a Comment