Orlando Figes „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“

Orlando Figes
„Nataša tants.
Venemaa kultuurilugu“
Inglise keelest tõlkinud Virve Krimm.
Kirjastus Varrak, 2021.

.„Venemaa kutsub kultuuriloolast kunstinähtuste pealispinnast sügavamale vaatama,“ tõdeb Orlando Figes igas mõttes raskekaalulise käsitluse (ligi 700 lehekülge) sissejuhatuses, avades oma lähenemisviisi mahukale Venemaa kultuuriloole. „Kui me hoolsasti vaatame, võib sellest saada aken ühe rahva sisemaailma.“ Veel rõhutab autor, et tema uurimuses on olulisel kohal vene rahvale üldomane tundlikkus.

„Nataša tants“ („Natasha's Dance: A Cultural History of Russia“, 2002) on kirja pandud samuti tundlikult, võiks öelda paindlikult, kirjeldades rohkem kultuuriloo neid aspekte, mis autorit enim huvitanud on. Ise ütleb ta, et tema lähenemine raamatu struktuurile on temaatiline, peatükid arenevad 18. sajandist 20. sajandisse ja vaatlus lõpeb Brežnevi ajajärguga, mil kultuuritraditsioon jõudis Figesi sõnul ühe loomuliku tsükli lõpuni „ja mis tuleb pärast seda, võib väga hästi olla millegi uue algus“.

Olen Venemaa kultuuriloost lugenud üsna palju ka muid uurimusi, enim on paelunud Juri Lotmani kaheköiteline „Vestlusi vene kultuurist“ (e. k kirjastuselt Tänapäev, 2003, 2006). Figesi ladusas esituses kirja pandud Peterburi kultuurilugu, dekabristide ja Puškini ajastut on huvitav kõrvutada Lotmani lähenemisega samale ajastule. Muide, ka Figes on Lotmani vestlusi vene kultuurist lugenud ja „Nataša tantsus“ mitmel korral neile viidanud, nagu nähtub Figesi teose all- ja järelmärkustest.

Kirjutasin siia, et Figesil on ladus esitus, kuid hakkasin siis mõtlema, et eestikeelne tõlge võib selle ladususe ja soravuse, väljendusrikka ja piltliku keelekasutuse eest olla suur tänuvõlglane tõlkija Virve Krimmile (1938–2017) ja tõenäoliselt ka toimetajatele. Eesti keeles ilmus raamatu esimene trükk selle sajandi algul, teine aga täiendatuna nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Figesi käsitluses ilmestab kogu Venemaa kultuurilugu alati mingi „vene kõverus“, mis kultuuri eeldatavalt sirgjoonelisele arengule kogu aeg mingi silmatorkava jõnksu sisse teeb, nagu juhtus ehitajate süül Peterburis koguni Nevskiga, kõige euroopalikumaga kõigist tema prospektidest. Vene kultuur ja selle loojad, venelased üldse, on alati mõneti kahetised oma pürgimises olla osa Euroopast, istutada lääne kultuuri Venemaa pinnale, kuid seejuures jääda ka iseendaks.

Põhjalikult käsitleb Figes vene kultuurile justkui igiomast Peterburi ja Moskva vastuolu, ühe akadeemilisemat ja tõsisemat, teise boheemlaslikumalt kergemat elulaadi. Kirjeldab ühtviisi köitvalt nii vene kööki kui ka kirjandust ja keele kujunemist, muusikat, teatrikunsti ja maale. Osavalt kõrvutab ja põimib ta oma teoses erinevate kultuurivaldkondade umbkaudu samal ajal elanud loojate elukäike ja teoste ülevaateid, moodustades niimoodi laiaulatusliku panoraami.

„Nataša tants“ sisaldab väga palju lugusid väga erinevatest inimestest. Esimesest peatükist „Euroopalik Venemaa“ jääb näiteks eriliselt meelde Nikolai Šeremetevi pärisorja, tema teatri lauljanna ja tema algul salanaise, hiljem abielunaise Praskovja saatuse lugu, milles Figes väljendab nii kaastunnet kui ka mõistmist. Omapärane on Figesi lähenemine vene aadli hulgast pärinevate kultuuriloojate lapsepõlve väärtustamisele, näiteks lapsehoidjate (njanja) osale selles. Huvitav on ka Figesi püüdlus siduda kahe suure suguvõsa – Volkonskite ja Šeremetevite – perelugusid Vene kultuuri arengujoonte kujunemise, etappide ja olemusega.

Peatükis „Vene hinge otsimas“ võrdleb Figes Tolstoi ja Tšehhovi lähenemist usuküsimustele ja surmale. „Tolstoi lähenemine jumalale oli müstiline. Tema arvates oli jumal inimmõistusele haaramatu, tunnetatav üksnes armastuse ja palve kaudu.“ Tšehhovi religioossed hoiakud olid aga väga komplitseeritud ja ambivalentsed. „Võib-olla olid Tšehhovil omad kahtlused jumala olemasolus. kuid ta ei kaotanud kunagi silmist venelaste vajadust uskuda. Sest usuta parema maailma saabumisse oleks elu Tšehhovi Venemaal olnud talumatu.“ Ega praegusel Venemaal ka palju teistmoodi ole. Üsna vastandlik oli ka Tolstoi ja Tšehhovi suhtumine surma. Ühel domineeris talupoeglik usk hauatagusele elule, teine oli elu jooksul arstina ja oma Sahhalini-reisil surma nii palju näinud, et suhtus sellesse palju realistlikumalt. Need erinevad vaated väljendusid nii nende teostes kui ka vene kultuuris tervikuna. Nõukogude-aegsetes kultuurikäsitlustes kirjutati sellest vähe.

Oluliseks peab Figes, et Venemaa kultuur rajaneb paljuski Aasia algetele, et ollakse eelkõige n-ö Tšingis-khaani järglased. Sellele temaatikale on tema kultuuriloos pühendatud rohkem ruumi kui on olnud venelaste endi käsitlustes. Tuge otsib ta mitmesuguste keelte võrdlemisest. Huvitavalt käsitleb ta stepi osa kultuurielus: ühtpidi sunnib stepi üksluine avarus tõstma silmi taeva poole, avaneb ääretu avaruse hingetulvav ilu, „venelased on loomult niisama „laia joonega ja vabad“ nagu ääretu stepp“, aga samas on stepp ka kõle monotoonne vangla, üksilduse tekitaja, mis näiteks ajas meeleheitele paljusid vene luuletajaid.

Valus on lugeda kõledast stalinlikust ajast, milles visklesid heitunud lindudena filmiloojad, teatrilavastajad, poeedid, suur hulk erakordseid ja ainulaadseid loovhingi. Eisenstein ja Meierhold, Majakovski ja Mandelštam, rahva südametunnistuseks kujunenud Anna Ahmatova…

Figesi teos sobib lugemiseks nii neile, kes varem vene kultuurist peaaegu midagi ei tea, sest pakub siis avastamisrõõmu, kui ka neile, kes selle suurrahva kultuuriga on n-ö sina peal, tutvunud selle ilmingutega ja mitmesuguste selleteemaliste uurimuste ja käsitlustega, sest siis tekib neil huvitav võrdlusvõimalus, missugused on lääne autori arusaamad sellest tohutust valdkonnast võrreldes venelaste endi või nende lähinaabrite, sealhulgas ka eestlaste omadega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.