Vaatamisi: „Что? Где? Когда?“ oma ehedal kujul

Vaatasin ära telemängu „Mis? Kus? Millal?“ ehk õigupoolest „Что? Где? Когда?“ kõik kümme sügishooaja saadet, mida ETV+ näitas. Mulle meeldis. Ja isegi väga. Hea oli võistkondadele kaasa elada ja kaasa mõtelda.

Neil, kes samuti vaadata tahavad, on selleks võimalus siin.  Mängul on ka subtiitrid, nõnda saavad needki vaadata, kes vene keelt kuigi palju ei valda.

„Что? Где? Когда?“ on hästi vana mäng, ülipopulaarseks sai see alates esimesest ekraanile ilmumisest Kesktelevisioonis 1975. a. Mängijad muutusid legendaarseteks, neid tunti tänaval ära, nendesarnased kõiketeadjad taheti olla – põnevust jätkus kõigile aastakümneteks. Venemaal mängitakse mängu praegugi, litsentse on müüdud mitmele maale ja loodud on sadu, et mitte öelda tuhandeid mälumänguklubisid just selle mängu mängimiseks.

„Что? Где? Когда?“ nõuab mängijatelt, keda õigustatult tarkadeks kutsutakse, loogikat, tähelepanu, koostööd oma võistkonnaga ja austust selle liikmete vastu. Tallinna mälumänguklubi kodulehel öeldakse, et mäng koosneb protsessist, inspiratsioonist, vaistu ja kujutlusvõime mängust, suhtlemisest ning väga elegantsest võistkonnasisesest koostööst. Seda kõike on nauditav vaadata.

ETV+ näitas seda telemängu nüüd septembrist novembri alguseni esmakordselt. Kanal 2-s oli minu teada „Mis? Kus? Millal?“ saadet võimalik vaadata 2012. a, aga kas ka hiljem, seda ma ei tea. Samuti ei tea ma, miks mängu näitamine sel kanalil ära lõppes. Tõenäoliselt oli põhjus rahas ja vajaduses säilitada mängus selle originaali täpsus ja ehedus.

Kokku osales nüüd kümnes mängus (kaasa arvatud poolfinaalid ja finaal) kuus võistkonda, kus mängijaid oli nii Tallinnast kui ka Tartust ja Narvast. Kahe suvekuu jooksul laekus ETV+ telemängu jaoks üle tuhande kirja televaatajate küsimustega. Loomulikult tuli neid Eestist, aga ka Venemaalt ja mujalt maailmast, lausa Austraaliani välja.

Muide, ETV+ mängus oli palju ka Eesti kultuuriga seotud küsimusi. Neist mõne puhul võitis küsimuse saatnud televaataja, mõne puhul võistkond. Pinget jätkus piisavalt. 

Tarkade huve kaitses telemängus vandeadvokaat Vladimir Sadekov, televaatajate omi meediaekspert Vitali Belobrovtsev. Mõlemad tegid seda vaoshoitult ja väärikalt.

Võistkonnad olid vägagi sümpaatsed, lemmikut raske valida. Võib-olla, et elasin veidi rohkem kaasa ainsale naiskapteniga võistkonnale, kuid ka teised jätsid igati hea mulje. Mõned mängijad olid eriti säravad välkvoorudes (Blitz ja Superblitz). Teiste puhul köitsid nende loogilised arutlused, mille puhul teadmistega kaasnes ka võistkonna teiste liikmete arvamustega arvestamine. Kaptenid olid igaüks oma tugevate ja nõrgemate külgedega. Võidu sai parim võistkond, kes finaalis pidi vastakuti olema televaatajatega. Lõpptulemust ma siia kirja ei pane, sest see viiks saate võimalikult järelvaatajalt põnevuse.

Finaalmängu ajal tutvustati ka saatejuhti, kellest hooaja jooksul ainult hääl kuulda oli. Tuli välja, et tegemist on juba teise põlvkonna saatejuhiga, ka ta isa peab samas saates seda ametit. Tema on mängu iseloomustuseks Raadio 4-s öelnud, et „Что? Где? Когда?“ puhul pole olulised mitte ainult küsimused ja vastused, vaid see on eeskätt telesaade inimestest: tarkadest, televaatajatest, saatejuhtidest. Küsimustest nähtub, mis inimesi huvitab, mida nad tahavad teada. Olulises seoses on küsimused ja aeg ning see muudab saate omamoodi ajastu peegliks.

Piltidel: juhuslikud kaadrid saatest.