Eile tuli orav mu toaakna taha aknaplekile, ajas end sirgu, toetas esikäpad klaasi vastu. Justkui vaadanuks oma peegelpilti. Siis vist mõtles: sinna ei tasu minna, seal juba on orav. Ronis mööda seina ülespoole.
Oravaid on viimasel ajal maja juures nii palju, nagu oleks mets neile kitsaks jäänud.
Täna tõstsin pilgu arvutist – vikerkaar vaatas aknast vastu. Hea kerge tunde tekitas. Armastan vikerkaari ja seda erilist niiskelt kumavat päikesevalgust, mis nendega kaasas käib.
Oli, nagu oleks vikerkaar midagi head lubanud.
Moblafoto kl 14.25.
No comments:
Post a Comment