Vaatamisi: „Ilmutusest“ „Ootuseni“

Lisaks Põhjamaade filmipärlitele, millest eelmises postituses kirjutasin, pakub ETV2 augustis vaatamiseks ka Arvo Pärdi keskuse filmiõhtutel linastunud teoseid, milles kõlab meie kuulsa helilooja muusika.

Eile vaatasin Prantsusmaa, Belgia ja Jordaania ühisfilmi „Ilmutus“ („L'apparition“; 2018, rež Xavier Giannoli).
Filmitutvustusest: Prantsuse päevalehe ajakirjanik Jacques Mayano saab Vatikanist salapärase telefonikõne. Ühe Prantsusmaa väikelinna 18-aastane tütarlaps väidab, et nägi Neitsi Maarja ilmutust. Tuhanded palverändurid suunduvad oletatava ilmutuse asupaika. Ilmalike vaadetega Jacques nõustub liituma uurimiskomisjoniga, mis asub antud juhtumit uurima.

Pressiteade loetleb ka, et filmis kõlavad mitmed Arvo Pärdi heliteosed, sealhulgas nii küllaltki haruldast kasutust leidnud „Beatus Petronius“, „Mein Weghat Gipfel und Wellentäler“ kui ka „Stabat Mater“, samuti sagedamini kasutatavad „Summa“ ning „Fratres“.

Mul oli seda kuueks peatükiks vormistatud filmi huvitav vaadata mitmel põhjusel. Esiteks kui ajakirjaniku tööd kujutavat linateost, kusjuures mulle väga meeldis Vincent Lindoni mäng. Teiseks kui huvitava sotsiaalpsühholoogilise nähtuse avamist ja uurimist. Kolmandaks kui ennast ohverdava noore neiu saatusele alistumist, mis ometi on täis uhkustunnet selle ohverduse tõttu. Annat mängis Galatéa Bellugi.

Huvitavad olid ka mõttekäigud sellest, kuidas üle saada hirmust, kas sõpruses ollakse kellelegi midagi võlgu ja kas tõde lipsab meil alati peost, kas kedagi võib usaldada ja kas millelgi on üldse väärtust, kui sul pole enam sõpra…

Lausa eriline tunne oli filmi ühe ülevama episoodi ajal kuulda Veljo Tormise regilauluseadet „Lauliku lapsepõli“, mille sõnad ja alleaa-kordus sellises kontekstis mõjusid niihästi ootamatutena kui ka ammuste armsate tuttavatena.

„Ilmutust“ saab veel peaaegu kuu aega vaadata ETV2 järelvaatamisest ja Jupiterist. Kuigi film võib ehk liiga pikk tunduda, soovitan seda kas või juba peaosalise mängu tõttu. Vincent Lindonit saab näha ka peaosas filmis „Rodin“, mis praegu samuti mõned päevad Jupiteris on.

18. aug kl 21.30 – Bulgaaria ja Rootsi  film „Tzvetanka“ (2012, rež Julian Tabakov).
Film lavastaja vanaemast, kes sündis 1926. a ja kelle elulugu on kokku põimunud Bulgaaria 20. sajandi ajalooga. Filmis on rohkelt Arvo Pärdi muusikat: „Lamentate“, „Aliinale“, „Peegel peeglis“ ja „Saara oli 90aastane“.

Mulle meeldis, kuidas mitmesuguste väljendusvõimaluste kasutamine andis kokku  väga isemoodi doki. Täpne lakooniline tekst, palju muusikat ja valgust, sümboleid, isegi paberlilli. Kannatustest, kutsumusest,  vanaduse tulemisest tasahilju. Huumoriga ka valusatest aegadest ja asjadest.

25. aug – Itaalia ja Prantsusmaa film „Ootus“ („L'attesa“, 2015, rež Piero Messina).
Juliette Binoche mängib selles filmis poja kojutulekut ootavat Annat, kelle ootuses segunevad lein, vaikus ja ütlematajätmine. Ühes filmi stseenis kõlab ema ja poja vestluse taustaks Pärdi „Trisagion“.

Vaatasin seda mõni aasta tagasi ja muljed olid omapärased ning head. Kirjutanud olen neist siin: http://iltaka.blogspot.com/2017/05/ootus-lattesa-2015.html

Postituses on kasutatud pressiteateid ja filmiplakatit internetist.