Vaatamisi: Iberofesti filmid elutäitvatest kiindumustest

Juba mitmel aastal olen selles blogis kirjutanud Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest. Tänavu on need kavas aprillis kolmapäevaõhtuti ja ma üritan jätkata seda kirjutamistraditsiooni ka seekord. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan siin muljetest lühidalt, täiendades seda postitust seni, kuni viimane film on vaadatud.

Varasematel aastatel ETV2-s näidatud Iberofesti  filmidest olen kirjutanud siin:
2016, 2017, 2018, 2019.

Tänavune Iberofest toimub eriolukorra tõttu ainult teles, filmivalik koosneb 2018. ja 2019. a valminud filmidest. Iberofestile omaselt on filmid hispaaniakeelsed, erandiks on festivali avafilm Don Quijote'i teemal, mis on küll suures osas ingliskeelne, kuid filmitud peamiselt Hispaanias ja Portugalis.

Vaatasin ainult kaht filmi viiest.

„Mees, kes tappis Don Quijote“ / „The Man Who Killed Don Quixote“ (rež Terry Gilliam).

Pressiteatest:
Jant „Mees, kes tappis Don Quijote“ kujunes režissöör Terry Gilliami elutööks, mille kallal ta töötas üle 20 aasta, enne kui see 2018. a Cannes'i filmifestivalil lõpuks esilinastus. „Reaalsuse ja ettekujutuse piiridega mängiva linateose keskmes on režissöör Toby (Adam Driver), kes Hispaanias reklaamklippi salvestades kohtub oma kunagise tudengifilmi „Mees, kes tappis don Quijote“ peaosatäitjaga (Jonathan Pryce). Selgub, et mees on end sellest ajast peale tõsimeeli don Quijoteks pidanud. Nõdrameelsele raugale kaasa tundes kehastub Toby tema kannupoisiks Sancho Panzaks ning siitpeale kaob tal endalgi arusaamine sellest, kust jookseb reaalsuse ja ettekujutuse piir.“

Andekalt tehtud ja dünaamiline tulevärk. Mõneti eklektiline nagu ka Cervantese suurromaan. Jonathan Pryce (fotol) loob väga sümpaatse tegelaskuju, Adam Driver on ka põnev. 

Üldse on selles filmis palju ootamatusi ja pentsikusi. Kõik kokku võiks olla mõnevõrra lühem, aga lõppmulje on ühtaegu nii meeleolukas kui ka ootamatu. Jant see minu meelest siiski pole, pigem kurbmäng, mida võib nimetada naeruks läbi pisarate.

„Valu ja hiilgus“ / „Dolor y gloria“ (rež Pedro Almodovar).

Pressiteatest:
„Peaosalist kehastanud Antonio Banderas (fotol) pälvis rolli eest parima meespeaosalise auhinna Cannes’i filmifestivalil ning nominatsioonid nii Oscarite, Kuldgloobuste kui ka BAFTA'de jagamisel. Tema tegelaskuju filmilavastaja Salvador Mallo seisab silmitsi ootamatu tühjusega, kui ta ei suuda enam jätkata filmide tegemist ja vaatab tagasi oma elule läbi mitme aastakümne. Salvador Mallo karakter on osalt filmi režissöör Pedro Almodóvar ise, osalt väljamõeldud tegelane.“ Väidetavalt on Salvador Mallo kodu filmis  Almodóvari enda kodu koopia. Filmile on muusika loonud Alberto Iglesias.

Almodóvari filmid on mulle sageli ebaleva mulje jätnud ja ma isegi pole päris kindel, kas need mulle meeldivad või pigem mitte. Aga nendes on alati mingi mõtlemapanev iva, mis ei lase neil lihtsalt ununeda. See film aga meeldis mulle väga. Selle meeleolu ja pildikeel sobisid mulle hästi, Antonio Banderas jt olid loonud head rollid, kõik mõjus väga liigutavalt ja tõesti elamuslikult.

„Neil päevil, kui piinlen ainult ühe valu käes, olen ateist,“ ütleb peategelane ja valusid on tal palju, lisaks pea- ja seljavaludele veel muude hädadena tinnitus, kähin, depressioon, neile kõigile otsa ka ravimi- ja heroiinisõltuvus. Aga oma unenägudes, uimastinägemustes ja mälestuspiltides näeb ta sageli küla, kust oli pärit, oma ema, ilusat naabrimeest Eduardot, kes teda üheksa-aastase poisina joonistas ja keda ta kirjutama ning lugema õpetas.

Ta kohtub kolmkümmend aastat hiljem taas oma kunagises filmis mänginud näitleja Albertoga, see kohtumine viib omakorda taaskohtumiseni noorusarmastuse Fredericoga, kes oli Salvadori jaoks „kiindumus, mis täitis elu, nagu keegi ega miski pole seda enam teinud.“

Palju tagasivaatelisi jutuajamisi emaga, kes suri neli aastat tagasi. Ootamatu taaskohtumine Eduardo joonistatud poisiga ja pidev tõdemus, et „filmimata pole mu elul mõtet!“

Vaatamata jätsin:

„Ingel“ / „El Angel“ (režissöör Luis Ortega) on pressiteate põhjal tõsielusündmustel põhinev film Argentina ingelliku välimusega kurikuulsast pikanäpumehest ja mõrvarist, keda press hakkab „surmaingliks“ kutsuma. Praegu, pärast 46 aastat vanglas, on Carlos Robledo Puch Argentina ajaloos kõige pikemalt vangis olnud kinnipeetu, kelle arvel on üle 40 röövi ja üle 10 mõrva.

„Ahvid“ / „Monos“ (režissöör Alejandro Landes) on pressiteate järgi erakordsete näitlejatöödega apokalüptiline triller Kolumbia mäestikus toimuvast ellujäämisvõitlusest ja pantvangidraamast. Arvustustes on seda võrreldud „Kärbeste jumalaga“.

„Ema“ /„Ema“ (Tšiili režissöör Pablo Larraín). Pressiteatest: „Lugu noore ekstsentrilise tantsijanna Ema (Mariana Di Girolamo) eneseotsingutest pärast luhtunud abielu ja adopteeritud lapsest loobumist.“.

Filmiplakatid on pärit internetist ja neid näeb suuremalt, kui neile klõpsata. Filmikaadrid on fotod ERR-i Iberofest'20 pressiteatest.