Kirjaread kursuseraamatusse

Sügisel kolm aastat tagasi palusid mu endised kursusekaaslased Tartu Ülikoolist, et kirjutaksin kavandatavasse kursuseraamatusse oma meenutustest (ülikoolis õppisin aastatel 1965—1971). Mul oli sel ajal kiirem periood, sest kirjutasin parasjagu oma raamatut „Nooruse lugu“, ja ma haakusin selle palvega kuidagi vaevaliselt. Ilmselt ei vastanud mu meenutused kuigivõrd elulookirjelduslikele kaanonitele. Saanud teada, et esialgu raamatuna kavandatud väljaande asemel pidi kursuseraamat pandama internetti (või ilmuma e-raamatuna – ei teagi täpselt), panin oma teksti palju viiteid ja linke varem kirjutatule, et hõlbustada nende leidmist. Sest oma kursusekaaslastest olen varem kirjutanud päris palju.

See tekst valmis 2017. aasta varakevadel ja täiendanud olen seda märtsis 2018. Nüüd on aeg edasi läinud, kursuseraamatust pole enam kippu ega kõppu, ja seetõttu panen toona kirjutatu ilma muutusteta oma blogisse. Siin on see vähemasti mulle endale käepärast.

KIRJARIDADEST

Esialgu tundus ettepanek kirjutada kursuseraamatusse mulle ahvatlevana, aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda keerulisemaks asi muutus. Otsisin üles kaks vana kulunud kaantega kaustikut. Ühte, hallikaanelisse, on kleebitud mu esimesed kirjutised, mis ilmusid lapsepõlves Sädemes ja veidi hiljem tudengina nii ülikoolilehes kui ka mujal. Teine, sinisekaaneline, oli mu esimeste ülikooliaastate päevik – üsna detailne, kuupäevadega dateeritud ülevaade toimunust, kuid eelkõige neist tundmustest ja mõtisklustest, mis tollal minus valdavad olid.

Vanadesse kirjaridadesse süvenedes taipasin, et millalgi pikal eluteel olen sellest kunagisest tütarlapsest, kes need ülikooli esimeste aastate mälestused kirja pani, tohutult kaugenenud. Teiseks muutunud, aga kas ka paremaks, seda ei tea. Olnut nüüd kaugvaatena taas kirja panna pole õigupoolest tahtmist, ka ei tahaks ma, nagu igasugustel endiste õpingukaaslaste kokkusaamistel tavaks, esineda aruandega, kuidas mul elus läinud on, mida olen saavutanud või saavutamata jätnud, kellega end ümbritsenud või ümbritsemata jätnud, kuhu, kui üldse kusagile, jõudnud.

Foto on pärit ühelt meie esimese kursuse luuleõhtult
(Urve, Mart, Tõnu, Vaike, Linda).
Pildistajat ma ei mäleta.
Esimest korda ilmus see Elukirjas juulis 2006.

Kursus näib mulle tagasivaates üsna juhusliku kaaslusena. Lihtsalt sünniaasta, koolilõpp ja järgnenud sisseastumiseksamid tõid meid kokku, aga me kõik olime erinevad. Mõnel viivul, nagu siis, kui esimese kursuse sügisel poole kursusega Järvesalu kolhoosis olles oma peatuspaigas Käo talus videvikku pidasime ja maailma asjadest kõnelesime ning kursuse esimestel luuleõhtutel, võis ehk kokku- ja ühtesulamist tunnetada, aga muidu olime minu meelest kõik üsna isepäised olevused. Igaühel oma suundumused ja soovid, mis meist algul, enne kitsamale erialale spetsialiseerumist ehk konkurendidki tegid.

Ei, ma ei saa öelda, et just kursus oleks mind suuresti mõjutanud. Oli päris häid sõpru, oli neid, kellega vaid põgusalt tutvusime. Pärast erialadeks jagunemist läksid teed üsna harali laiali, igaüks tegutses omasoodu – elas, armus, õppis, seikles, süvenes; me nautisime erinevaid asju ja suhtlesime erinevate sõpradega.

Suhtlemist ehk õpetaski ülikool kõige enam, kui loobuda siinkohal õppeainete, -jõudude ja -plaanide tänulikust kirjeldamisest. Suhtlemist omavahel ja õppejõududega. Suhtlemist ülikoolis ja väljaspool seda. Suhtlemist nendega, kes meile vaba aja kaaslasteks olid või kellega ühised huvid köitsid. Suhtlemist nendegagi, kes meile ei sobinud. Aga need suhtlemiseõpingud oli siiski peaaegu tabamatud, ebateadlikud, suunamata. Hilisemas elus, kui tuli oma töökaaslastega lävida, oli neist ometigi kasu, ehkki ka siis tuli katse-eksituse-meetodit rakendada.

Üldse ei olnud ülikooliaegsest suhtlemiskogemusest kasu siis, kui tuli teisi juhtima hakata. Juhtimist ei olnud me ju õppinud. Võib-olla oli see nendega, kes pedagoogipraktika olid läbinud, teistmoodi – nemad oskasid vähemasti klassis korda luua. Aga mina ei tahtnud õpetajaks. Oleksin selle tahtmatuse tõttu ka pärast üsna hästi tehtud sisseastumiseksameid peaaegu et ülikooli vastu võtmata jäänud. Õpetajapraktikast jäin puutumata ja ma ei olnud õppinud ennast teiste silmis maksma panema. Nii olid mu esimesed juhikogemused üsna valusad.

Õppisin eriplaani alusel lisaks ajakirjandusele sotsioloogiat ja sotsiaalpsühholoogiat. Sotsioloogina ei ole ma siiski päevagi töötanud, kuigi neist õpingutest on elus palju kasu olnud. Nii nagu ülikooli minnes soovinud olin, sai minust ajakirjanik ja seda kogu mu tööeluks: Noorte Hääl 1971—1980; Rahva Hääl 1980—1984; ajakiri Noorus /peatoimetaja/ 1984—1994; Õhtuleht 1994—1999; Õpetajate Leht 1999—2006. Minu artikleid on ilmunud ka paljudes teistes väljaannetes. Kokku olen ajakirjanikuleiba maitsnud üle 40 aasta. Enam iga päev tööl ei käi, aga kirjatööd teen mõnikord ikka (kirjutan ajakirjandusväljaannetesse, kogumikesse ja blogidesse, toimetan...).

Olen oma ülikooliaastaid ja -kaaslasi mitmel korral varem meenutanud, seegi on põhjus, miks seekord kidakeelseks jään ja panen siia lihtsalt mõned viited. Tsitaate lisama ei hakka, sest iga kirjutis on omamoodi tervik, kust midagi eraldi välja rebida ei tahaks.

Oma ajakirjanikuaastatest olen kirjutanud ajakirjanike mälestuskogumikus „Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III“ pealkirja all „Minu aastad on minu rikkus“, lk 446—464, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.

Erilisi õppejõude oli meil palju, kõige kõigemana on meeles muidugi Juhan Peegel. Kogumikus „Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist“ on avaldatud ka minu tekst „Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest“, lk 62—66, Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2012.

Oma raamatus „Nooruse lugu“ (kirjastus Petrone Print, 2017) meenutan kümmet tööaastat ajakirja Noorus peatoimetajana ja ajakirja ajalugu selle tekkest kuni ilmumise lõpuni. Mõnevõrra käsitlesin sellega seoses oma  õpiaastaid ülikoolis. (Osaliselt kasutasin ka juba eespool nimetatud teksti ajakirjanike elulugude raamatust.)

Nüüd mõned lood, mis olen kirjutanud kursusekaaslastest.

„Toivo Aare armastab naisi, autosid ja ajakirjandust“ – see ühe ajalehekülje pikkune intervjuu ilmus  Õhtulehes 17. veebruaril 1995. Ma ei tea, kas see ka internetis lugeda on, aga vanade Õhtulehtede kaustu peaks raamatukogudes veel leiduma.

12. novembril 1999 ilmus Õpetajate Lehes artikkel „Andrus Saar teab, mida ühiskond mõtleb“. See on lisaks tollele lehenumbrile mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ lk 19—23 (kirjastus Kentaur, 2008) ja pärast Andruse surma panin selle koos väikese sissejuhatusega ka oma blogisse Kruusatee aadressil: https://iltaka.blogspot.com/2015/05/andrus-kursusekaaslane.html

2008. aasta mais aga kirjutasin blogis Urve Bruni mälestuseks meenutusekillu „Vaid vaikne tuuleõhk“: https://iltaka.blogspot.com/2008/05/vaid-vaikne-tuulehk.html

12. septembril 2003 ilmus Õpetajate Lehes mu lugu „Klassikalist kultuuri tundmata jääme Euroopa vaimsesse vaesterajooni“, milles kirjutasin Anne Lille (Laansoo) elust ja tööst TÜ klassikalise filoloogia õppetooli professorina. Ka see lugu on mu raamatus „Eestimaa ilu“, lk 165—174.

Mart Siimannist olen kirjutanud mitu korda ja mitmes väljaandes. Siin viitan 2006. a juulis ajakirjas Elukiri ilmunud loole „Mart Siimann otsib elus väärtusi“, mis on samuti mu raamatus „Eestimaa ilu“, lk 265—271. Veidi varem, 15. aprillil 2006 arutlesime Õpetajate Lehes Mardiga tema spordilembuse ja Eesti Olümpiakomitee presidendi töö üle. Selle arutelu pealkiri oli „Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine“. Mart pani osa neist kirjutistest ka oma raamatusse „Subjektiivselt“, 2012.

(Nii Õpetajate Lehe kui ka Elukirja lugude puhul ei saa ma panna veebilinki, kuid Õpetajate Leht peaks olema Digaris, Elukirja varasemate aastate arhiiv on aga minu teada läinud internetist kuhugi teadmata suunas jalutama.)

Võib-olla pakuvad kellelegi huvi ka mu meenutused Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevast, kus 1966. a suvel olin Muhu rühmas. Meie kursuselt olid seal tol suvel ka Leili Padevest ja Ellen Poolma. 1967. a suvel olin Kabli rühmas, Leili oli siis Tori rühmas.  Minu mälestused „Eesti esimesed üliõpilasmalevasuved“ ilmusid Maalehes 26. juulil 2007, lk. 26—27.

Üht-teist ülikooliaastate kohta leiab mu blogist Kruusatee (https://iltaka.blogspot.com), mida olen pidanud üle kümne aasta. Näiteks meenutasin selles 2012. a ülikooli peahoone põlemist meie esimese kursuse talvel: https://iltaka.blogspot.com/2012/02/uks-valus-malestus.html  Olen kirjutanud ka ülikooli kohvikust jms.

© Linda Järve