„Kompromiss“

Ise ka imestan, et ma Sergei Dovlatovi „Kompromissi“ (1981) veel lugenud polnud, kuigi see juba ammu ka eesti keelde on ümber pandud ja ma sellest palju kuulnud olin. 

See on raamat tema tööaastatest Tallinnas parteilehe „Sovetskaja Estonija“ toimetuses (1972-1976). Mina töötasin tollal „Noorte Hääles“ ja mõlemad toimetused asusid Ühiselu trükikoja vanas majas Pikk 40 ja seejärel Ajakirjandusmajas Pärnu maanteel.

Tundsin paljusid selle raamatu tegelasi, „Sovetskaja Estonija“ ajakirjanikke. Kuskil mu silmamälus on alles ka trepil ja liftis ning toimetuste ühises söögikohas kohatud pikakasvuline Dovlatov. Olime teretuttavad, nagu ollakse siis, kui töötatakse samas majas ja sageli kokku juhtutakse, aga et me pikemalt juttu rääkinud oleksime, seda ma ei mäleta. Mitme tema raamatu tegelasega olen aga korduvalt rääkinud, mul on meeles nende välimus, mõnega suhtleme praegugi veel, paljud on kas manala- või toonelateedel.

Eile asutasin ennast vaatama filmi „Dovlatov“ (2018; Vene, Poola, Prantsuse), aga jätsin vaatamise pooleli, selle asemel otsisin internetist venekeelse „Kompromissi“ ja lugesin huviga. Palju seiku tuli meelde.

Kummalisi ebatäpsusi leidsin ka. Ma ei tea, võib-olla oli see konkreetse e-raamatu viga, mida paberraamatus ja ka eestikeelses tõlkes pole, aga millegipärast oli tolle aja töökangelase Leida Peipsi nimeks Linda Peips ja nimedes vigasid ka teisal. Võib-olla oli see kirjaniku taotlus, et kirjeldatav irduks tegelikust elust ja annaks märku, et tegemist oli vaid kirjaniku peegelduse ja nägemusega. Dovlatov on ise kuskil öelnud, et ei ole eriti faktitruu kirjanik. Samas aga on paljud tegelased oma pärisnimega ja täiesti äratuntavad. Dovlatovi inimestekollektsioon on olnud, nagu ajakirjanikel enamasti, laiahaardeline ja tüüpiderohke.

Nüüd, mil „Kompromissi“ kaudu tolle ajastuga taas silla lõin, hakkasin ka filmi, mis ju Tallinna-aastate eellugu kujutab, järelvaatamisest uuesti vaatama.  Dovlatovit mängiv näitleja on täitsa sümpaatne.

Üks tsitaat raamatust ka – irooniliselt armutu hinnang ajakirjanikele:
„Искренность? Газетчик искренне говорит не то, что думает.
Творчество? Газетчик без конца творит, выдавая желаемое за действительное.
Любовь? Газетчик нежно любит то, что не стоит любви.“