Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.

Paljudes blogides meenutatakse praegu meemina lapsepõlve. On ju see niisugune varamu,kuhu võib igal ajal ikka ja jälle uuesti kõndima minna, märgates vanemaks saades neid varjundeid, mida nooremana ei oska näha.

Olen siin blogis lapsepõlvest üsna palju kirjutanud, pikemana näiteks oma lapsepõlve haiglatest, veidi ka kooliajast ja -kaaslastest.

2007. a aprillis tähendasin Nõmme muuseumi palvel üles oma mälestused lapsepõlveradadest, mis ilmusid muuseumi kogumikus "Nõmme tänavalood". Nüüd, kümme aastat hiljem panen need siiagi. Et lugu päris pikk oli, tuleb sellest blogis järjejutt. Lisan ka mõned kogumikus olnud piltidest.

Nii on see meenutus minu jaoks käepärasesse kohta talletatud ja võib-olla pakub ka neile blogilugejatele huvi, kellele see Nõmme muuseumi kogumik kätte ei ole sattunud.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT

Avatud aknast pääseb tuppa tuuleõhku, mis valget kardinat liigutab. Päikesekiir jõuab mu põsele ja ma ärkan. Köögist tuleb head toidulõhna, seal askeldab ema. Akna taga on õu kaevu ja selle juures kasvava pihlakaga, kuurid, pesuköök, vanaperenaise maja. Veel laiemalt võttes kuuluvad sellesse ringi ka köögitrepil nurruv kiisu, jasmiinipõõsad, toomingas, puuriidad, tagaaia vaarika-, tikri- ja sõstrapõõsad...  Kõik on nii tuttav ja turvaline.

Praegu ärkan nõnda vaid oma kaunimates unenägudes, aga aastakümneid tagasi oli see tegelikkus. Elasin Nõmmel alates sündimisest kogu oma lapsepõlve ja noorusaastad ehk 1946–1970, nõmmekaks pean end ka nüüd.

Meie pere elas üürnikena puust eramajas, mille aadress oli siis Metsa 37. Hiljem, pärast seda, kui senine minu meelest muinasjutuliselt ilus maja maha müüdi ja selle külge suur telliskividest  juurdeehitus ehitati, sai majanumbriks Metsa 37a (ja on seda vist tänini).

Pildil olev maja oli tollal tumerohelist värvi ja hästi mõnusa loodusliku aiaga. Majaperenaine oli sel ajal vanaproua Helene Mikelsen või Michelsen, kes ise elas hoovipealses majas. Pildil on näha esimese korruse n-ö paraaduks ja veidi eemal teisele korrusele viiv uks. Maja esimese korruse köögipoolne igapäevane uks pole näha, sest see jääb maja taha. Elasingi koos vanematega esimesel korrusel. Teisel korrusel elanud perekonna kõige tuntum inimene on praegu Pääskülas elav tuntud moekunstnik Lygia Habicht (tollal Edela).

Praeguseks on maja tundmatuseni muutunud, kaunitest verandaakendest pole enam ammu jälgegi (enamik neist läks juurdeehituse tõttu kinni). Ka majaesine aed on minu meelest nüüd lihtsalt kole.

Tahaksin väga, et nõmmelased teaksid, et kord oli see väga ilus maja. Sellepärast saatsin hiljuti Nõmme muuseumile ka maja pildi.

Kuhu vahtrahaldjad jäid?

Olen sellest majast kirjutanud ka "Õpetajate Lehes" 24. detsembril 2004. Tahtsin sellele loole siis pealkirjaks panna "Kuhu vahtrahaldjad jäid?", aga jõulukommentaarile polnud pealkirja ette nähtud. See lugu oli niisugune:

"Aina harvemini käin Nõmmel oma lapsepõlve ja noorusaastate kodu vaatamas. Maja on alles, aed ka, kuid mõlemad nii palju muutunud, et tasapisi kaob lähedustunne, mis mind nendega sidunud on.

Maja ja aia muutumine algas tegelikult juba ammu. 1950. aastatel oli see kahekordne 1920. aastatest pärit maja, kus üürnikena elasime, minu meelest ümbruse ilusamaid. Puust hoone suure veranda ning uhke kivitrepi ja nikerdatud uksega tänavapoolsel küljel. Hoovipoolelt pääses kööki mööda puutreppi, kus kassid päikese käes peesitamas käisid. Maja ühel küljeseinal oli vahva palli põrgatada. Teisel pool, just veranda akende all kasvas suur elupuu ja selle lähedal laiutas jasmiinipõõsas. Oli ka väiksem jasmiinipõõsas, maja ees sirutasid end kaks suurt kuuske, nende ümber oli metsaaluse moodi põõsastikuala, kust võis leida nii mustikaid kui ka seeni ning kus siilid ringi podistasid. Veel olid selles aias suur pihlakas kaevu juures, hiiglaslik haraline toomingas, mille mõrkjad marjad mulle hästi maitsesid, sõstra- ja tikripõõsaid, kaks lapsesilmade jaoks tohutu suurt kaske, üks tilluke tamm, palju mände, millest ühele oli kinnitatud korvirõngas...

Minule kõige armsam oli vahtrapuude rida aia ääres -- ühtekokku oli neid kaheksa. Ilusad suured puud, mis kevadel mahla andsid ja imeliselt õitsesid, seejärel tuli "vahtraninadega" mängimise aeg. Sügisel olid kirevate langenud lehtede hunnikud nii suured, et neisse võis uppuda. Kõige erilisem vaher kasvas otse õuevärava kõrval. Tal oli paari meetri kõrgusel suur krobeline muhk, millel ma lapsena tundide kaupa istuda armastasin. Siit oli vahva üle aia vaadata, kes tänaval askeldavad, ja küllatulijatele "tere" öelda.

1960. aastate algusel müüdi maja ära. Selle ostis üks tollane kolhoosiesimees, kes endale linnakodu soovis. Esimese asjana hakkas ta puumaja külge ehitama kivikolossi. See võttis aastaid: nende vältel sulgusid alatiseks verandaaknad, raiuti maha elupuu ja männid, suurem jasmiinipõõsas nihutati kasvama kohta, kus ta enam kuigi kaunilt ei õitsenud. Kunagi nii ilusast majast sai kole hiidhoone, mis oma aeda enam hästi ära mahtuda ei tahtnud. Aia avarus asendus kitsusega. Tekkis igasuguseid kuure ja kuurikesi. Maja ette tehtud köögiviljapeenrad asendasid põõsastiku ja siilidki lõpetasid ukerdamise. Kadusid mustikad ja seened. Suurte kuuskede juured raiuti läbi, et neist lahti saada. Kuivanud puud võeti maha -- nii sai peenardele rohkem valgust.

Elasin selles majas üle 25 aasta. Umbes niisuguse suure kolossina kitsaksjäänud aias ta mind ära saatiski. Kased olid veel alles, vahtrad ka. Lootsin, et jäävadki. Mõned aastad tagasi nägin koolivenda, kes mult küsis, kas ma tean, mis mu koduõues sünnib -- millegipärast võetavat seal maha ilusaid puid. Kui taas oma lapsepõlvemaad vaatama läksin, ei tundnud ma seda ära. Õu oli kuni väravani traataiaga poolitatud. Puumaja poolel olid tänavaäärsed vahtrad alles, kivimaja poolelt olid kadunud nii kased kui vahtrad. Polnud enam ka minu lemmikut ja küllap olid vahtrahaldjad kuhugi mujale kolinud. Aed on nüüd kaunis vaid mälestustes."

Hiljuti käisin toonaseid radu taas üle. Kunagises koduõues on jälle üht-teist muutunud. Tubades, kus kunagi elasin, on vist remont olnud, akende all oli ehituspraht. Tagahoovil asunud vanaperenaisemajast on saanud väga korralik elamu, õuele viib nüüd hoopis uhkem värav kui varem. Ega ma väga palju ei vaadanudki. Minu jaoks kadus selle koha kodune ilme ju koos lemmikpuude kadumisega. Mõttes tegin vaid oma kunagisele, nüüd olematule istumisvahtrale pai, libistasin käe üle ta pahkliku koore... Võib-olla need inimesed, kes nüüd selles majas elavad, ei teagi temast midagi. Elu läheb edasi, mängumaad muutuvad, ühest suurest aiast on saanud vist kolm (kui ma ei eksi) väikest... Võib-olla peabki nii olema.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/.

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html