Ta istub ja mõtleb juba hulk aega. Talongikäterätik on ees, käärid ja pliiats käepärast. Ikka, et lõikab välja ja kirjutab taha, millega tegu. Nagu doktoritööd teeks, mõtleb ta ise. Ega ta õigupoolest täpselt teagi, mis see doktoritöö on, aga et nad targad mehed pidavat olema, seda ta teab. Eks pidanud seegi tark mees olema, kes niisuguse käterätiku valmis mõtles. Tema oma argimõistusega niisugust küll poleks mõistnud välja haududa. Ja ei tea, kas see mees ise poes käibki või on tal nii vägev fantaasia? Lihtsalt ei tea ega mõista.
Niisama nagu ta kuidagi aru ei saa, kuidas saada läbi viie tikutopsiga kvartalis. Tal on ahi ja pliit, mõlemad parajad kütte- ja tikuneelajad. Või tuleb nüüd kogu aeg pliidi all süsi hõõgvel hoida? Aga kuidas ta siis kodust välja minna saab? Jumala õnn, et ta suitsetamise juba siis maha jättis, kui mees veel elus oli. Nüüd võib-olla saab suitsutalonge kellegi käest tikutalongide vastu vahetada. On ju kindlasti kuskil keegi, kel elektripliit ja kes ei suitseta. Või keegi, kel see va välgumihkel. Aga kust sa sihukese ometi üles leiad? Ja ega neid palju ole. Pane või lehte kuulutus. Aga mis seegi aitab. Oleks veel, et "ostan tikke valuuta eest", aga kus temal see valuuta. Ainult valu on ja kaks rakkus kätt. Väike sääst, mis neil kahe peale korjatud oli, läks peaaegu täielikult abikaasa matusteks. Hea veel, et mattagi sai, näe, räägivad juba, et kirstulauadki defitsiit on...
Oot, oot, nüüd läksid mõtted talongide juurest kuskile kaugemale. Aga need on siinsamas laual, justkui narrivad teised, käärid ja pliiats käeulatuses. Hakkad mõtlema, ajad päris segi, mis millegi jaoks on, pärast lähed veel pükse alkoholitalongidega ostma. Üldse see asi ei klapi – lõikad teised päris lahti, kaovad äkki ära. Nii selgesti on meeles, kuidas üks vanainimene oma suhkrutalonge poes taga otsis ja kui ei leidnud, siis nagu peksasaanud koer järjekorrast ära läks. Aga kuidas sa jälle terve selle suure “käterätikuga” poodi lähed? Kus müüjal need käärid. Ja kui ongi, kust ta selle aja võtab, et igaühele talongid lahti lõigata. Ei, nii võib hoopis pahandada saada.
Nõnda need mõtted keerlevad. Hea vähemalt, et teinepool varem ära läks ja et tema silmad kogu seda talongimajandust ei näe. Ta oleks juba ammuilma käratanud: "Kas ma, kurat, nende paberitükkide eest võitlesin!" ja hiljem tükk aega vait olnud ning omaette nohisedes aastate eest haavatasaanud jalga mudinud.
Eh, mis elu see niisugune on, mõtleb ta edasi ja kuuleb siis järsku kassi näugumist. Niisugust titeviuksu, nagu oleks kassipoeg ukse taga. Aga kust see kass siia sai, viimane kass oli tal mitu aastat tagasi? Ja kui ta ukse lahti teeb, siis on seal ometigi kassipoeg. Hallivöödiline, kassilapsepõlvest hoolimata suurevuntsiline, aga kuidagi rääbakalt kodutu. Võtaks teise nüüd kohe endale, oleks kodus midagi elusooja! Aga kus see piim ja need kalad, mida kiisu tahab. Tema juba talongidega ei lepiks. Aga oma suu kõrvalt saaks teise ehk söönuks...
Nõnda ta jääbki uksele seisma ega tea, kas kutsuda ootamatu külaline tuppa või kihutada minema...
/Järgneb/
© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.
Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 1. Pildid
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 4. Sabas
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all
No comments:
Post a Comment