Eile vaatasin jälle kirjandusfestivali HeadRead 2014 vestlust kirjanikuga (ETV2 saadete järelvaatamine internetis). Iiri kirjanik John Banville (1945) ja Krista Kaer. Päris lustakas ja kohati ootamatu jutuajamine.
Õigupoolest said enam-vähem vaheldumisi sõna korraga kaks kirjanikku, nagu ka saatetutvustuses kirjas: "rohkete auhindadega pärjatud ja sädelevalt stiilse keelekasutusega prosaist John Banville ning armastatud krimiromaanide autor Benjamin Black." Vaimukad olid mõlemad. Kaks ühes - ja kirjanik püüab neid mitte segi ajada. Järgmised tsitaatlaused saatest on seega pigem Banville'ilt kui Blackilt.
"Sõnastiku lehitsemine on üks elu suurimaid rõõme."
"Ühtki jutustajat ei saa usaldada. Me valetame kogu aeg endale ja teistele. See muudab meid huvitavaks. Annab elule tekstuuri. Kui räägiksime kõik tõtt, oleks elu väga igav. Oluline on see, kuidas ennast leiutame."
"Soovin, et võiksin unustada neid asju, mida tahan unustada."
"Püüan ainult lauseid kokku panna. Nii ilusaid lauseid, kui suudan. Mis on ju imeline! Kui minult küsitaks, mis on inimkonna suurim leiutis, ütleksin, et see on lause. Olid terved tsivilisatsioonid - inkad ja asteegid. Ratast neil polnud, aga laused pidid olema. See teeb meist inimesed. Me mõtleme lausetes, kujundame mõisteid. Nendega avaldame armastust, kuulutame sõda. Lause on meie ülitähtis osa. Ja siin ma olen - töötan terve elu selle imelise asjaga. See on suur privileeg."
"Püüan, et viimane lause oleks õige."
"Usun, et lause kannab mind läbi terve raamatu."
Kolm vestlust on veel pildikasti tulemas. Tsitaate neist siia võib-olla ka.
Banville ütles saates, et talle meeldib udu. Sellepärast panen postitust ilmestama ühe hiljutise, 24. juuni hommiku udu uduse moblapildi. Kirjaniku meeleolu innustavat erootiliselt põnevat kontsaklõbinat siit ehk küll ei kosta, aga veidi salapära on ikka.
No comments:
Post a Comment