Lagunev hiilgus: "Rahva värv" - "Цвет нации" (2014)

Paar päeva tagasi, 12. juunil näidati Venemaal esmakordselt režissöör Leonid Parfjonovi teledokki "Rahva värv" ("Цвет нации"), mis valmis küll juba seitse kuud tagasi, kuid jõudis vaatajateni mitmete takistuste tõttu alles nüüd. See tõsielufilm on juba põhjustanud vaidlusi, kas autor ehk nüüdis-Venemaale liiga ei tee ja seda ajaloolises võrdluses lubamatult nukrast ja halvast küljest ei näita. Samas on tegemist fotograafide, foto- ja ajaloohuviliste tõelise maiuspalaga.

Pildi sisse minek on olnud paljude unistus ja nii mõnegi teose leitmotiiv. Parfjonov läheb oma filmis pildi, täpsemini värvifotode, sisse sõna otseses mõttes. Ta võrdleb fotosid, mida tegi tuntud värvifotopiltnik Sergei Prokudin-Gorski aastatel 1904-1916, praeguste paikade, ehitiste ja inimestega. Sellest piltide võrdlemisest kasvab välja ka maailmanägemise ja suhtumise võrdlus.

Sergei Prokudin-Gorski (1863-1944) on maailma värvifotograafia ajaloos väga tuntud nimi, õigupoolest koos Adolf Miethega üks sellele alusepanijatest.

Tänu pärijatele on läbi ajaloo keerdkäikude säilinud 1900 negatiivi, mida talletab maailma suurim, USA Kongressi Raamatukogu. Tegemist on Prokudin-Gorski fotodega suursarjast, tänaste mõistete kohaselt hiigelprojektist "Vene impeeriumi vaatamisväärsuste kollektsioon", mida autor pildistas 12 aasta jooksul. Kord aastas andis ta projekti käigust aru Vene tsaarile - dokfilmis näeb ka, kuidas tsaaripere ühiselt Prokudin-Gorski fotosid vaatas.

Prokudin-Gorski pildistas lisaks inimestele oma rohketel ekspeditsioonidel ja rongireisidel  paljusid sadu aastaid seisnud kultuurimälestisi Venemaal. Paljud neist lõhuti juba paarkümmend aastat hiljem, praegu pole mõnest jälgegi, mõni on jäänud veehoidla sisse, mõni hävinud tulekahjus.

Kunagisest hiilgusest ja heakorrast, kodumaatundest ja hoolivusest, koguni elumõttest on Venemaal vähe järel, leiab Parfjonov, kõrvutades sada aastat tagasi tehtud fotosid ja praegust elu-olu ning näidates filmikunsti võtete kaudu olnu lagunemist.

Prokudin-Gorski Venemaa, Usbekistani, Gruusia ja muude kantide fotod on ilmekad dokumendid tollest hiilgeajastust, millest päris palju on säilinud ka pildistaja välja antud esimestel Vene värvilistel postkaartidel, millega toona oli moodne eemalviibijate tervitusi saata.

Üks tema kuulsamaid fotosid on aga Lev Tolstoi 80. sünnipäeval Jasnaja Poljanas pildistatud värviline portreefoto (1908). Samuti tuntakse laialdaselt Buhaara emiirist tehtud fotot ning rohkeid talurahva portreid, millest ehk kõige rõõmsavärvilisem ja ilmekam kolme talutüdruku ülesvõte (1909). Ka neist on filmis palju juttu.

Fotograaf ise oli sunnitud pärast 1917. a oktoobrirevolutsiooni Venemaalt lahkuma ning jätkas tegevust Pariisis.

Parfjonovi film on ülevaade sellest, kuidas Venemaale on tekkinud depressiivsed väikelinnad, kuidas kultuur ja ajalugu kasvavad võssa, kuidas kiriku jaoks on olnud õnnelikuks saatuseks saada tornita majaks - hea veel, kui kultuurimajaks, mitte ahervareks...

Kirjanik Boris Akunin soovitas oma blogis kõigile neile televatajatele, kes Venemaal on televisioonis pettunud, pühkida Parfjonovi dokfilmi näitamise ajaks telekas tolmust puhtaks, vaadata ja mõtelda.

Minagi panen vaatamiseks siia YouTube'i video 12. juunil näidatud telefilmist ühes sooja soovitusega seda vaadata, kui te fotograafia ja ajaloo vastu huvi tunnete. Kauaks film YouTube'is näha jääb, pole teada. Igaks juhuks soovitan võimalikult kohe vaadata. Samuti pole teada, kas see kunagi vene keelele lisaks muukeelseid subtiitreid saab.



Sergei Prokudin-Gorski suurprojekti fotosid on internetis palju, enamikku neist saab näha siin.

Postituse fotod: Leonid Parfjonov oma filmis Sergei Prokudin-Gorski foto sees; Sergei Prokudin-Gorski autoportree 1912; Lev Tolstoi portree 1908; talutüdrukud 1909.