Kolm lugemiselamust ehk lumm, mahajätjad ja liblikas

Panen siia lühidalt kirja oma kolm selle aasta alguse lugemiselamust, mida ma seni eraldi blogipostitustes puudutanud pole ja mis hulk aega draftis on oma aega oodanud.

A. S. Byatt "Lumm" – raamat, mis justkui kõigi parameetrite poolest pidanuks mulle väga meeldima, aga ei sobinud üldse. Mulje on nagu liiga külluslikult dekoreeritud tumepruunist nikerdatud vanaaegsest mööbliesemest, mida vaatad tüdinult, nihutad siia-sinna, sest see ei sobi ja nikerduski on kuidagi tüütult küllane ja tolmukoguv. Tõlkija (Krista Kaer) on teinud tohutu töö erinevate ajastute ja stiilide mõistmiseks, ka luuletõlked (Peep Ilmet) on head ja tundlikud, aga kõik kokku on minu jaoks ootamatult igav. Tegelasi on hästi kirjeldatud, sündmuskohad detailsed, kirjandusteadus, mida ju teos kirjeldab, päris põnev, tunded justkui hõõguksid, aga see kõik ongi kuidagi "justkui"... Lugesin kuskilt, et autor tuleb sel aastal Tallinnasse kirjandusfestivalile. Võib-olla parandab see minu jaoks raamatust jäänud mulje.

EDIT: Vaata ka ülestähendusi kirjandusfestivali HeadRead vestlusest A. S. Byattiga.

Helga Nõu "Mahajätjad" – müstikat justkui liiga palju kõigi oma kassilaipade ja Aafrika nõidadega, aga sündmustik Eestis ja Aafrikas on kokku miksitud nii, et pooleli jätta ka ei saa. Häiris see, et paaris kohas oli tunda autori pikaaegne väliseestlus, mida toimetaja võinuks tasandada. Näiteks siis, kui eakam fotograaf, kes kohati väga närvihaigena mõjus, väitis, et nõukogude ajal koolis inglise keelt ei õpetatud. Õpetati ju küll, kuigi üpris kõikuva kvaliteediga, aga näib, et nii autor kui toimetaja seda ei teadnud.  Lõpus oli kummaline see, et kahe neiu reis Aafrikas hoopis soravamalt kulges, kui kahe mehe oma enne neid. Aga noh, meelelahutuseks päris põnev. Ja mahajätmise ning lahkumise teema on ju meie rahva hulgas kogu aeg üleval, kord rohkem, kord vähem.

Andrus Kivirähk "Liblikas" – rahvakirjaniku esimene romaan juba 1999. aastast. Minu jaoks tema romaanidest ehk kõige huvitavam ja meeldivamgi. Estonia teatri lugu, parajal määral väljamõeldist, mis romaani kui lavastust ei sega. Osatäitjad nimepidi tuttavad ja võib-olla et nad olidki just niisugused. Südamlik, kerge nukruse ja ka kerge huumoriga kirja pandud. Hall koer kui surma võrdkuju samuti hea leid. Ja pärast lugemise lõppu tekkis tahtmine Google'i kaardilt vaadata, kas Estonia hoone pinnalaotus pealtvaates mitte liblikat ei meenuta... Väga hea.