Vaatasin järelnoppijana "Kolmeraudset". Selles jutuajamises olin ma Jan Kausi poolt. Võib-olla suudab Kaur Kender tõepoolest mõnda aega "oma inimestega" huvitavat Sirpi teha, kuid kindel ma selles pole, sest liiga vähe teab see seltskond järjepidevust nõudvast nädalalehe tegemisest.
Ka seostub selle "uue Sirbiga" minu jaoks inimestest ülesõitmine - koondamisküsimused on mulle valusad. Olen ise eelmise sajandi lõpul, kui Õhtuleht kolletama hakkas, ootamatult koondatud olnud koos mõneteise ajakirjanikuga, kes omanike arvates Õhtulehe uude (enam-vähem praegusesse) visiooni enam ei sobinud. Tookord teisipäeval sain Mihhalkoviga tehtud intervjuu eest suuresõnaliselt kiita, kolmapäeval teatati, et mind enam ei vajata, reedeks pidime olema toimetusest läinud. See oli valus, kuigi püüdsin seda mitte välja näidata - ja tuleb kõik praegust Sirbi ümber toimuvat tramburaid jälgides meelde. Seepärast arvan teadvat, mida võib tunda oma elu kirjandusele pühendanud Doris Kareva ja mida teised uisapäisa koondatud.
Sirbi väärtuseks on olnud kultuuri hoidmine (ma ei pea seda öeldes silmas lehe poliitilist poolt, kuigi sotsiaaliatki aeg-ajalt huviga lugenud olen). Hoidmine eeldab teatud konservatiivsust, süvenemist, asjatundmist. Hoidmise ja muutumise vahekord eeldab tasakaalukust. Lõhkumine pole loomine. Ideaalne oleks noorema ja vanema põlvkonna koostöö, esimeste hoog ja teiste kogemus, kirglik kultuursus, mis mõlemaga kaasneb.
Aga sellest jääb Sirp tõenäoliselt mõneks ajaks ilma. Seda mängu jälgides ei tea me, kas pikaks või lühikeseks ajaks, kas kõik toimuv viib ajalehe paremaks - lugejaid köitvamaks ja sisukamaks - muutmiseni või kaob Sirp üldse, asendudes Za/Umi või kes teab millega. Me ei tea mängu plaani ega eesmärki, milles ilmselgelt on kohusetäitjal kohus täita.
Minu foto: 2012, Keila koduloomuuseum.
Ja ainult nii kauaks neid jätkuski: http://www.postimees.ee/2608328/kender-astub-sirbi-peatoimetaja-kohusetaitja-kohalt-tagasi
ReplyDelete