Olgu kohe öeldud, et Graham Robbi "Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes" (Varrak, 2012) on minu meelest vägagi sarnane kunagisele menuraamatule, Jefim Tšernjaki "Tuntuks tagantjärele. Viis sajandit salaluuret" (e. k 1971). Ja kuna Pariisil on salaluures alati otsustav koht olnud, siis on ka paljude lugude tegelased neis kahes teoses samad.
"Pariislaste" lugemine on nauding. Selles on suur osa kujutlusel. Kujutled, kuidas Napoleon astus oma esimesi samme tema jaoks esialgu kõlbeliselt väga võõras suurlinnas või Marie Antoinette eksles põgenedes oma lossi lähedastel tänavatel. Kui oled ise Pariisis käinud, siis koged äratundmisrõõmu, et oot-oot, ma olen ju samadel tänavatel käinud, samas kohvikus istunud, vist isegi seda või teist rõdu näinud... Ja kui ei ole käinud, võid alati võtta abiks kaardi, vaadata tänavate vinkavonklemist, kõik teekonnad kaasa teha. On mõtte- ja mänguruumi ja sa oled seiklustes osaline.
Graham Robb kirjutab kaasahaaravalt. Mis sest, et oled lugenud näiteks "Krahv Monte Cristot" - pigem vastupidi, seda huvitavam on teada saada peategelase prototüübi elukäigust. Või kaasa teha salapolitsei Sûreté ülema Vidocqi jahiretki kurjategijatele, kelle hingeelu ta tunneb sama hästi kui iseenese oma. Või jagada koos madame Zolaga kirjaniku elu või seista erakliku Marcel Proustiga pommirahe all. Või jälgida juudi laste põgenemist haarangu eest.
Neile, kelle lemmiksari on olnud "Seiklusjutte maalt ja merelt", meeldib "Pariislased" tõenäoliselt vägagi. Ja ka neile, keda huvitab linnaplaneerijate, kaardistajate ja fotograafide töö, mida Robb kohati lausa peensusteni lahkab.
Ootamatult võib leida, et lugedes ollakse allunud Robbi kirjeldatud moodsa elu seadusele, "mille järgi inimese vahetu ümbrus jääb talle mõistatuseks, samas kui kauged reisijuhtides ja maalidel kohatud paigad on tuttavad nagu vanad sõbrad, kelle füüsilist kohalviibimist enam sõpruse alalhoidmiseks vaja ei olegi".
No comments:
Post a Comment