Õhtud delfiinidega ehk Tere jälle, Vassilissa ja Valeri!

Vanalt postkaardilt leidsin korraga kaks tuttavat. Vassilissa oli delfiin, elas koos pojaga Batumi vanas delfinaariumis. Võimalik, et pildil on Vassilissa poeg, aga mulle meeldib mõelda, et see on just Vassilissa.

Delfiin, kellele olen teinud pai.

Valeri oli noor teadustöötaja, üks delfiinide hooldajatest ja dresseerijatest, esines delfinaariumi show'del oma hoolealustega.

Kohtusime Adžaaria kuldses septembris. Aastanumbri paikapanemisega on mul raskusi, vist oli see 1980. aastal, millest ka postkaart pärineb. Kui leian üles vanad ajalehe Noorte Hääl numbrid, kus Gruusia-reisist kirjutasin, siis saan täpsustada. Igatahes olen sellest reisist kirjutanud ka kogumikus "Neliteist tutvust" ("Külas tuttaval tundmatul", lk 75-90), mis ilmus 1982. a.

Vaatasin delfinaariumis esimest, keskpäevast seanssi, nagu sealseid demonstratsioonesinemisi kutsuti. Muusika, seletusssõnad makilindilt, mismoodi delfinaariumi loomise mõte tuli ja teoks tehti. Aga ma teadsin selle delfinaariumi kohta üsna palju ka varem, sest mu kolleeg Juhan Aare oli seal käinud ja oma muljetest rääkinud. Batumi delfinaariumis olid siis Musta mere kõige suuremad delfiinid - afaalid - ning nende esinemised olid võimalikud ainult tänu nendega tehtud teaduskatsetustele.

Pärast show lõppu läksin delfiinidresseerijaid Juhani poolt tervitama. Nad võtsid mind ülisõbralikult vastu ning ma olin Batumis viibitud päevade jooksul delfinaariumis sage külaline. Need olid unustamatud õhtud delfiinidega. Vist oli tol ajal delfinaariumis viis delfiini, aga just Vassilissa oli see, kes mulle esimesena lähedale tuli. Kõige uudishimulikum ja kõige arukam.

Ja siis küsiski Valeri Karabašjan, kas ma tahan delfiini paitada. Vahetud muljed sellest olen kirja pannud nii: "On iselaadne tunne puudutada seda silmapilkselt kuivavat nahka. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed on hakanud naeratuseks kutsuma, õiendab siis pea veel rohkem veest välja, nõuab tasukala, saab selle kätte ja toob sulle omakorda tänutäheks kuskilt põhja kandist tükikese basseinipiirdest. Lammutaks või kogu basseini ära, kui dresseerija ei keelaks."

Õhtuti pärast delfinaariumi külastajatele sulgemist olid delfiinid kõige rahulikumad ja loomulikumad, ka kõige paremas pallimängimise hoos. Siis oli ümbruskond vaikne, kogu päeva toiduports oli delfiinidele kätte antud. Mulle õpetati mõned žestid, millega sai delfiine kuuletuma panna või näiteks veest välja libedale demonstratsioonilauale kutsuda või vett pritsima panna.  "Suur kuulekas kere libiseb hõbehallina su jalgade juurde ja siis välkkiirelt vette tagasi. Ei tahakski uskuda, et tegu on raskete loomadega."

Nii mängisime me kaua, päris kiirujumiseks siiski ei läinud, sest pelgasin oma ujumisoskust selle jaoks liiga halvaks. Aga oma iselaadset kõrisevat häälitsust lasksid nad mul palju kuulda. Vassilissaga saime headeks sõpradeks.  Ja delfiinipai oleks justkui mu peopesas veel alles.

Selle mälestuskillu lõpp on kurb... Kui mõned aastad hiljem ühel laevareisil uuesti Batumis peatusin, läksin oma sõpru otsima. Delfinaarium oli kinni, koristajatädilt kuulsin, et Valerit enam polevat - vähk ei andnud armu. Vassilissa olevat kurvastusest surnud mõni kuu pärast teda.

Veel aastaid hiljem, sõjapäevil, lasti Batumi delfiinid merre vabaks, et nendega midagi ei juhtuks, ja Batumi vana delfinaarium lõpetas tegevuse. Nüüd olevat seal juba mõni aasta uus delfinaarium, kus raha eest saab delfiinidega koos ujuda ja nende seljas ratsutada.

Postkaart kogumikust "Batumi delfinaarium", kirj Planeta, 1980.