"Elu ja saatus"

Olin mõelnud, et sõjafilme ma enam ei vaata. Mis need muud on kui vägivald. Aga vägivalla vastu olen nii elus kui ka kultuuritarbijana. Kuid ühes blogis sattusin selle filmi tutvustusele, mis tekitas huvi ning nii vaatasingi ära kõik 12 osa.

Ei ole ilus film. Sõjast ei saagi ilusat filmi teha. Ilus film sõja kohta oleks loomuvastane, sest sõda on oma olemuselt inetu ja hävitav.

Aga kui väga keerukalt väljenduda, siis on film psühholoogiliselt põnev. Raske. Masendav. Aeg: 1942. ja 1943. a. Nõukogude Liidus, rindel ja tagalas... Kohad: Stalingradi kaitselahingud, Kuibõševi tagalalinn, Saraatovi sõjaväekalmistu, Moskva teadusinstituut, ühiskorterid, vanglad... Aeg, mil ei teatud ette, kuhu järgmisel hetkel võib sattuda, olla elus või surnud, kannatada sooritamata tegude pärast või lihtsalt suult libisenud sõna pärast. Ja see kannatuste määr võis olla etteaimamatu ning väljakannatamatu.

Rindeajakirjanikuna tuntuks saanud Vassili Grossmani (1905-1964) romaani "Elu ja saatus" ("Жизнь и судьба") järgi tehtud samanimelise filmisarja (Vene, 2012) peategelane on andekas tuumafüüsik Viktor Štrum, kes töötab aatomipommi loomise kallal. Samal ajal hukkuvad tema lähedased hitlerlikes surmalaagrites ja NKVD vanglates, tema rahvuskaaslased kannatavad Venemaal toimuvas holokaustis ja kogu riik on vapustatud sõjast, stalinismi julmusest, karmusest ning paraku ka pealekaebajate salakavalusest. Ka Štrumil endal läheks väga halvasti, kuid tema töö äratab Stalini tähelepanu...

Režissöör Sergei Ursuljaki mõtteid on ellu viinud tugevad näitlejad: Sergei Makovetski, Aleksandr Balujev, Lika Nifontova, Jevgeni Djatlov, Polina Agurejeva ja väga palju teisi. On eepilisi lahingustseene, on lüürilisi mõtisklusi... Filmi aluseks olnud teost on oma laiahaardelisuse ja meisterlikkuse poolest võrreldud "Sõja ja rahuga".

Vassili Grossmani suurteos "Elu ja saatus" valmis 1959. a, kuid KGB ja NLKP KK tegid kõik, et see ei ilmuks ei raamatuna ega ka ajakirjades. KGB korraldatud läbiotsimistel võeti ära käsikirjad, koopiad, märkmikud, isegi kirjutusmasina lindid. Vassili Grossman pöördus raamatu avaldamiseks kirjaga ka Nikita Hruštšovi poole, paludes vabadust oma raamatule: "... kirjutasin tõtt, kirjutasin seda teost armastades ja haletsedes inimesi, uskudes inimestesse. Ma palun oma raamatule vabadust..." NLKP peaideoloog Mihhail Suslov ütles autorile, et enne 200-300 aastat ei tule "Elu ja saatuse" avaldamine kõne allagi. 1964. a suri Grossman vähki.

"Elu ja saatus" ilmus alles 1980. a Šveitsis, seda tänu teisitimõtlejatele: akadeemik Andrei Sahharov ja Semjon Lipkin filmisid neil olnud mustandilehti ja kirjanik Vassili Voinovitšil õnnestus need saata välismaale. Nõukogude Liidus ilmus "Elu ja saatus" esmakordselt Gorbatšovi perestroika ajajärgul 1988. a.