Juuli: etüüd kaubandusest

Kõlav hääl teatas üle müügisaali, et kaardimakseid teha ei saa. Mõni minut hiljem läks kogu suur pood pimedaks. Sürr kogemus.

Mu läheduses sibulaid valinud itaallaste paar ilmutas jahmatust, kohalikud olid lihtsalt vait. Siis tuli elekter tagasi. Mõne aja pärast teatas hääl üle saali jällegi, et kaardiga maksta ei saa.

Arvutasin mõttes ostud kokku - kaasasolnud sularahast pidanuks jätkuma. Kassade juures oli palju pahuksil inimesi. Enamikul ostukärud pilgeni kaupa täis laotud - nädalalõpp ju. Kui lõpuks minu kord tuli, siis meenus mulle, et selle vahepealse pimenduse tõttu olin unustanud tomatid kaalumata. Vabandasin kassapidaja ees, ta ruttas tomateid kaaluma. Siis hakkasin täielikus hajameelsuses pangakaarti lugerisse toppima. Kaardiga ei saa maksta, meenutas kassapidaja mulle.  Jah, muidugi.

Kui ost tehtud oli, mõtlesin, et peaksin nüüd pangaautomaadist natuke raha võtma, et sularaha muidu päris lõpukorral. Mida sa võtad, kui automaatide ees seisab ärritunud rahvahulk ja oodatakse, kas mees, kelle kaardi automaat "ära söönud" on, selle kätte saab.

On pühapäev. Pangakontorid suures kaubamajas ei tööta. Automaadid ka järelikult mitte. Keegi helistab panka, sealt öeldakse, et probleem on üle-eestiline ja peaks tunniga lahenduma. Hiljem loen kodus internetiuudistest, et lahenduski - vist, aga kordus kohe uuesti. Olevat ainult Swedbanki probleem olnud. Mulle siiski tundus oma silmaga nähtu põhjal, et asi oli tõsisem.

On juuli esimene päev. Kui kuu esimese päeva hommiku järgi terveks juuliks ennustada, siis tuleb sekelduste kuu. Vihma ja päikest segiläbi.

Minu foto, juuli 2012.