Eile varahommikul käisime päikesetõusu vaatamas, nagu see meil suvekombeks on saanud. Halva üllatusena oli mäenukk, kus seda teeme, kellegi poolt ära lagastatud: maas vedelesid paberid ja pudelid. Päike tõusis sellelegi vaatamata ja sääseparvedest hoolimata. Ilus vaatepilt oli. Tegime mõned fotod, linnatornid kaugel paistmas ja päike neid säratamas.
 |
| Kl 4.02 |
Fotoka tehnilisi võimalusi kasutades sai torne ja päikest ka lähemale tõmmatud, et need suuremana paistaksid. Päikesetõus oli värvikas.
 |
| Kl 4.19 |
Kui mäenukilt ära läksime, mööda teerada metsa, juhtusin tagasi vaatama ja... hämmastusin. Seal, kus teerada meie mäenukini jõudis, paistsid endiselt linnatornid, kuid üldse mitte mitme kilomeetri kauguselt, vaid lähedal ja suurtena, palja silmaga isegi suurematena, kui aparaat oli suutnud neid näidata. Kuidagi muinasjutuliselt ... Tornid justkui oleksid meile metsa järele tahtnud tulla.
 |
| Kl 4.26 |
Esmapilgul tundus, et näen valesti, aga ka kaaslase pilgule avanes sama vaade. Ja fotokas tõestas nähtut. Mingi optiline efekt, õhuliikumine, silmapete, peaaegu ehk fatamorgaana, millele ma mõistlikku seletust ei leidnudki.
Minu fotod, 16. juuni 2012.
Kaks viimast pilti on eriti kaunid. Kui poleks teadnud võiks arvata, et tegu hoopis päikeseloojanguga.
ReplyDeleteKolmas ongi see silmapete, mille puhul on pilt nii, nagu silm seda nägi, mitte aparaadiga zoomitud. Aga küllap võib silmapetteks pidada sedagi, et tõus loojanguna tundub, nagu ju üsna sagedasti fotode puhul ette tuleb.
ReplyDeleteAitäh, Karin, kommentaari eest.