Harku mõis on mu kodule üks lähedasemaid mõisahooneid. Selle juurde on hea minna jalgsi mööda matkarada Glehni lossi juurest läbi metsa- ja rabamaastiku. Nii et see koht oli mulle üsna tuttav. Bussiga polnud ma enne eilset selle maja ette vuranudki. Võrreldes eelmise aastaga (ja aastakümnetega) polnud eriti palju muutunud. Maja on üsna samasugune nagu juba hulk aega, tollest ajast peale, mil seal hakkas tööle eksperimentaalbioloogia instituut.
Ehkki Harku mõisat on esmamainitud 1372. aastal, on praegune mõisahoone alguse saanud pärast seda, kui mõis 1679. aastal läks von Uexküllide valdusse. 1710. aasta septembris sõlmiti pooleliolevas mõisahoones kapitulatsiooni- ja rahuleping ühelt poolt Vene vägede ning teiselt poolt Rootsi vägede ja kohaliku aadelkonna vahel. See leping pani aluse 18.-19. sajandil siinmail toiminud Balti erikorrale, millega Eesti ei muutunud tüüpiliseks Vene provintsiks, vaid säilitas laialdase autonoomia.
1755. aastal omandasid Harku mõisa von Budbergid, 1836. aastal läks mõis von Ungern-Sternbergide valdusse, kes andsid 1875. aastal mõisahoonele praeguseni säilinud neorenessansskuju. Omanikud vahetusid, 1919. aastal võõrandati mõis Hermann von Harpelt. Enne Teist maailmasõda asus mõisahoones alaealiste koloonia. 1957. aastast töötas seal juba nimetatud instituut.
Mõisahoone juurde polnud tollest ajast kuigi paljudel asja, erandiks võib-olla 1960.-1970. aastate suurte rahvamatkade ajajärk, mil mõnel rahvamatkal käis mõisa juures tuhandeid tallinlasi. Minu teada pole selle mõisa uksed rahvale siiski kunagi külalislahkelt avatud olnud.
Võib kujutleda, kui ilus võis Harku mõisa ümbrus olla oma korrasoleku tippajal. Tiik on seda ka praegu, park on ikka veel liigirohke, kuigi kohati väga võssa kasvanud ja mõned üsnagi jämedad puud on ajahammastes hukkunud.
Minu fotod, 9. juuni 2012.
No comments:
Post a Comment