Vanade postkaartide vahelt libises välja kuivanud puuleht. Ju olin selle mingi hetkelise tundepuhangu mõjul endale mälestuseks jätnud. Hoolega kuivama pannud. Arvatavasti Jaltas, sest postkaardikogumik, mille vahel see oli puhanud, on pärit ühelt Jalta-päevalt umbes 1984. aastal.
Sõitsin tol suvel kauni valge laevaga "Litva", mille "parim enne" oli küll ammu läbi saanud, mööda Musta merd. Odessast Batumini. Jaltas käisime muidugi Tšehhovi majamuuseumis. Tollased muljed pole enam kuigi hästi meeles, aga nüüd tõi see puuleht meelde kunagise Tšehhovi-vaimustuse.
Tema lühijutud. Minu ajal olid tema sõbralikud südamlikud lookesed lastest kooli õppekavas ja lugesime neid palju. Kuulsa väljendi "Maale, vanaisale." Ja "Hobuse nime", mille lugemine mulle igakord kõdistavalt naermaajavat naudingut pakkus. Semstvoametnikest, kes püüavad meelde tuletada, milline "hobuse nimi" oli ühe nende tuttava perekonnanimi: Ruunaste, Kimmel või miski muu. Eestikeelses tõlkes tundus jutuke eriti jabur, seda enam, et hobuse nimeks osutus hoopis Kaeraste olevat.
Tšehhov oli lühijuttude meister. Oskas igasuguseid täbaraid juhtumeid kirja panna. Ja väga kurbi asju ka: Koerakese Kaštanka nukrat saatust teadis minu lapsepõlves iga vähegi lugeda oskav inimlaps. Masendavad olid "Ametniku surm" ja "Inimene vutlaris", aga ega need ülejäänud ametnikelood ka kuigi palju rõõmsamad polnud.
"Anna kaelas" oli ehmatavalt aus jutustus armastuseta enesemüümisest. "Daam koerakesega" oli sootuks midagi muud - kaunis armastuslugu, millest kinolinalt on meelde jäänud Aleksei Batalov. Peened hingevärinad, kurvalt igapäevasuses lahtuvad tunded. Armastus justkui oli, aga võib-olla ei olnudki...
Ja siis veel tema näidendid. Olen kuulnud, et viimase aja Tšehhovi-lavastused paljudele ei meeldi: olevat liiga komejantlikud ja neisse kaovad kirjaniku varjunditerikkad mõtted päris ära. Tšehhov mõistis küll nalja, aga ei olnud labane. Roppused, millest tänapäevased etendused kubisevad, tema näidenditesse ei sobi. Mulle meeldis neid omal ajal vaadata, peamiselt Draamateatris, ja need on senini meeles: "Kolm õde", "Kirsiaed", "Ivanov", "Kajakas", Ants Eskola ja Mikk Mikiveri imetlust väärivad osatäitmised ... ning filmidest muidugi "Onu Vanja" Innokenti Smoktunovskiga peaosas.
Vaat mida kõike võib üks kuivanud puuleht meelde tuletada.
Üldiselt mulle meeldivad need hetked, kui vanade raamatute või muude paberite vahelt mõni sinna ununenud kuivama pandud leheke või lilleõis välja ilmub...
Pilt: postkaart Tšehhoviga Jaltas ja kuivanud puuleht.
No comments:
Post a Comment