"Déjame que te cuente..."

Et Jorge Bucay raamat "Cuentos para pensar" mulle meeldis, on sellele nüüd järgnenud ka tema teise meil saada oleva jutukogu "Déjame que te cuente..." lugemine. Seekord siis argentiinlasest psühhoterapeudi kogumik vestlustest patsiendiga, mõistujuttudest, mis õpetavad elama ja mida ta näiteks oma patsientidele aga ka kõigile teistele mures olijatele soovitab oma koduleheküljel Mente Sana lugeda lausa ravimiretsepti aseainena.

Miks tsirkuseelevant ei põgene, kui ta seda ometi ju suudaks? Levinud vastus on, et talle meeldib tsirkuses. Õige vastus on: sellepärast, et teda on tema lapsepõlvest peale õpetatud vangis olema. Kui sa oled korra tundnud oma nahal, et peaga vastu seina jooksmisest pole kasu, kas kordad siis seda täiskasvanuna või loobud? Küllap loobud ega märkagi, et su jõud käib seinast juba ammu üle. On ju eestlastelgi vana ütlemine: kes supiga suu põletand, see puhub ka vee peale. Kui nüüd see elevandi käitumine inimloomade hulka üle kanda, siis võib paljugi õppida.

Niisamuti ka kõigile tuttavast loost kahest konnast, keda koorekirnus uppumissurm ähvardas. Üks hädaldas ja uppus, teine vehkis senikaua, kuni koorest või sai, ja ronis siis õnnelikult välja. Mõtle konnade asemel inimesed ja koorekirnus uppumise asemel mõni enda jaoks raske olukord - jällegi ootamatut lahendust pakkuv mõistujutuke.

Nii suunab Bucay lugejat igas olukorras isendast iseendale sobivat lahendust otsima. Kui sind näiteks mingil põhjusel vallandatakse (raamatus juhtub see kirjaoskamatuga), siis võid sa kas halisema jäädagi või püüda midagi ette võtta. Bucay jutukese tegelane ei jäänud vahtima ja temast sai ajapikku miljonär. Kui siis ootamatult avastati, et ta on kirjaoskamatu ning arutleti, mida kõike oleks tast võinud saada, kui ta osanuks kirjutada ja lugeda, oli ta kindel, et jäänuks pidama oma ammusele töökohale ja poleks osanud ette kujutadagi, et temast võib midagi muud, näiteks miljonär, saada. Nii on igal olukorral alati mitu külge. Olukorra lahendusviis sõltub igaühe jaoks sellest, millise ellusuhtumise ja tegutsemisviisi ta valib.

Mõistujutulise kergusega lahendab Bucay oma raamatus raskeid probleeme - teeb näiteks selgeks, missugust teaduslikku vaatenurka kasutab psühhoterapeudina, kas lähtub minevikust, tulevikust või olevikust või hoopiski kõigist korraga.

Mõistujuttudes on palju erinevate rahvaste lugudest tuntud motiive, aga niimoodi lõikelilledena ühte punti panduna omandavad need uue kooslusena uue toime. Mõistujuttude allikatena on Bucay kasutanud kreeka müüte, Osho seisukohti, iseenda kujutluspilte, vene, juudi, senegali, araabia, prantsuse ja paljude teiste rahvaste ning autorite muinasjutu- ja luulekogumikke.

Hea lugemine, võin praegu poolelioleva raamatu kohta öelda. Mitte nii poeetiline, kui oli "Cuentos para pensar", aga lihtsate lookeste najal üpris tõsistest asjadest ootamatust küljest mõtlema panev, seega igati asjalik.