Hambaarsti toolis veedetud tunni jooksul ei tulnud pähe ühtegi tarka mõtet. Ainult soov, et kõik kiiremini läbi saaks ja et tohtrilkäigust ka kasu oleks. Ses mõttes, et hammas väljatulnud plommi tagasi saaks ja enam õhtuti tüütav-venivalt valutama ei kipuks. Ootejärjekord kestis kuu aega ja selle ajaga jõudis hambajuures põletik tekkida. Nüüd tahab hammas puurimist, torkimist, närv suretamist ja mida kõike veel.
Täpsemini teab ainult noor arst, minu jaoks uus, sest mu põhidoktor on lapsepuhkusele läinud. Tema oli küll hea arst, hästi hooliv. Mina omakorda olen sellist tüüpi patsient, kes tahab täpselt teada, mis tal suus tehakse. Selles suhtes me sobisime, sest mu hambatohter jagas mulle meelsasti igasuguseid selgitusi. Uus arst on ilmselt algajam, püüdlik, kohmetu, hoolas. Mõlemad nad on noored venelannad, kes hambaarstiks õppinud Tartu ülikoolis ja ilusasti eesti keelt räägivad.
Hästi pikka aega oma elus kartsin ma hambaarsti. Kunagi neljandas klassis pani kooliarst mu hambale plommi. Kui arstikabinetist ära tulin, sülgasin selle sinnasamasse ukse kõrvale kraanikaussi. Nii vilets töö, nõnda suure valuga! Ei ütleks, et see mind hambaarstil käimist armastama pani.
Hilisemad arstilkäigud kannatasin välja, aga oi kuidas need mulle ei meeldinud. Kui üks tohter oli mu lõugu hoidnud laiali ligi tund aega järjest, nii et lõualuus kramp tekkis, proovisin hiljem hambaarste üldse vältida. Selle kohta öeldakse, et "ise loll".
Hambad on mul ses mõttes tublid olnud, et valutavad suhteliselt harva. Aga kui valutavad, siis kõvasti ja põsk läheb pallina paiste. Kunagi ammu pidin sõitma ühte kaugesse taigalinna komandeeringule ja sõidu esimesel päeval oli paras korvpall põses. Mäletan, et siis oli põletiku ravimisega tükk tegu.
See tore noor doktor, kes nüüd lapsepuhkusel on, tegi ära ühe suure asja - kaotas mu hirmu hambaarstide ees. Esmakordselt elus tundsin ennast hambaarsti juures hästi ja valus ka ei olnud. Aga vaat, nüüd on ju hambaravi kallis, ja kui tema juures mitu hammast järjepanu ära parandatud sai, tegin rahakoti huvides veidi üle aastase vahe. Kuni selle korrani seal hambaarsti toolis, millest kirjutamist alustasin. Ja ei pääse, veel tuleb minna, sest vaheaasta on jällegi oma töö teinud. Nagu vares katusel: nokk kinni, saba lahti...
Üks ebameeldiv asi on mu edukat hambaravi veel takistanud - olen üsna mitme kasutatava tuimesti suhtes allergiline. Aga need ülejäänud, mida kasutada saab, ei mõju mulle enamasti selle aja jooksul, kui vaja. Ma lähen tuimenemise asemel hoopis lõbusaks, hea meelega kukuksin laulu ümisema või vatrama, aga mida sa vatrad, kui sul suus urgitsetakse...
Pilt ühelt hambatohtrite netilehelt.
No comments:
Post a Comment