Üks kass läks üle silla...

Mulle meeldivad need kümme lauset, mis valiti hiljuti välja kõnesüntesaatorite jaoks kui eesti keelele kõige iseloomulikumad ja huvitavama kõlaga.
Üle oja mäele, läbi oru jõele.
Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
Kuula, kulla külanaine - kuuled külla tulnud vaime.
Küll küllale liiga ei tee.
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Ämber läks ümber. Millal maksan memme vaeva.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Ema tuli koju.
Pöidlad pihku, pöialpoisid!
Õigupoolest on eesti keeles niisuguseid lauseid ja sõnamänge tuhandeid juba keelte keetmise aegadest. Ilusaid sõnu on meie keeles üldse väga palju.
Kui ma tulen igapäevasel poeteel mööda kooli palliplatsist, siis on seda mängijate hüüatusi kuuldes uskuda väga raske. Sama raske, kui lugedes mõnda blogi, mis kubiseb kõiksugustest t..., v..., p... ja muudest sõnadest. Mõnikord mõtlen, et küll on praegu eesti keele õpetajatel keerulised ajad – kuidas sa kõneled keeleilust, kui igapäeva- ja koguni tarbekeel vähemasti suuremates linnades hoopis rohkesti kõikvõimalikke roppusi pakub. Ja ka kõiksuguseid vigaseid keelendeid, nagu näiteks keenjus ja keeniuss.
Kunagi kurtis üks mu tuttav, et eesti keel on ikka vilets küll, sest pole õiget sõna isegi tüdruk-sõbra nimetamiseks. Inglise keel pakkuvat palju rohkem võimalusi. Siis tuli mulle meelde, kuidas prof Juhan Peegel ülikoolis rääkis, kui rikkalikult on nimisõna poeetilisi sünonüüme eesti regivärssides ja kui imeilusaid sõnu on neidude kohta. Tema teadis, sest ta oli keelt põhjalikult uurinud ja armastas seda.
Keeltevahelises võistluses olevat rahvajutu järgi eesti keel saanud itaalia (või hispaania) keele järel teise koha lausega: "Sõida tasa üle silla". Olen kuulnud ka selle lause teistsugust varianti: "Saksad sõitsid üle silla". Aga kõige rohkem meeldib mulle lapsepõlve lorisalm: "Üks kass läks üle silla, tal saba tegi tilla-tolla, ta mõtles, las tulla ja kraapis peale mulla". Sellest on ka mitu varianti.
Rein Veidemann meenutas Postimehes, kuidas auväärne Paul Ariste kirjutas tahvlile lause: "Jää-äärse Kuu-uurija töö-öö". Aristele meeldisid keelemängud üldse. Minu kursusele andis ta ülikoolis keeleajalugu ja need olid väga toredad loengud just oma näidetevaramu poolest.
Ariste pani meid ühel loengul üles kirjutama neid lastesalme ja sõnamänge, mida olime lastena teadnud ja kasutanud. Kõiksuguseid loendamissalme: "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa..." ning "Kirikutornis istus uss, seda nägi väike Juss..." laadis ja lausejuppe nagu "Paar punase peaga poisikest panid Piritalt purjekaga punuma..." Ka lause, millega omaaegses Eesti Raadio noorte reporterite klubis soravat hääldust harjutati – "Kriimu näoga Triinu istus trepi taga pingil, trepi taga pingil istus kriimu näoga Triinu" – meeldis Aristele tookord väga. Mida ta meie ülestähendustega peale hakkas, seda ma ei tea. Aga olime ju ülikooli kokku tulnud üle terve Eestimaa – küllap ta sai huvitava üldpildi.
Pildil olev kass läheb üle silla Inglismaal, millest helevalge tuvi üle lendas :)