Aukartus elu ees

Praegu pole ammu kuulnud kedagi Schweitzerist rääkimas. Aukartusest elu ees ka eriti ei räägita. Inimeste ja loomade hukkumine/hukkamine on üks vaatemäng paljude hulgas.

Minu põlvkonnale oli Albert Schweitzer (1875 – 1965, Nobeli rahupreemia 1953) suur mõjutaja. 1972. aastal ilmus Peeter Tulviste tõlgituna tema "Aukartus elu ees". Lõpetasime tol ajal kesk- ja kõrgkoole, olime tollases kõnepruugis elluastujad ja elamise eetika huvitas meid väga. See väike raamat kujunes paljudele lauaraamatuks, Schweitzeri elu ja seisukohad aga meie ideaalideks.

"Elementaarne, igal olemasolu silmapilgul meie teadvusse jõudev tõik on: mina olen elu, mis tahab elada, keset elu, mis tahab elada. Minu elutahte saladus seisneb selles, et ma tunnen vajadust suhtuda osavõtlikult kõigisse teistesse elutahetesse, mis peale minu oma olemas on. Headuse olemus on: elu säilitada, elu soodustada, elu täiuslikkuse poole viia. Kurjuse olemus on: elu hävitada, elu kahjustada, elu arengut takistada.

Niisiis on eetika põhiprintsiip aukartus elu ees. Kõik, mis ma mõnele elusolendile head teen, pole lõppude lõpuks muud kui tema aitamine olemasolu säilitamisel ja edendamisel."

"Eetika, mis ei käsitle meie suhtumist teistesse elusolenditesse, on puudulik. Me peame kõikjal ja järjekindlalt ebainimlikkusega võitlema. Me peame jõudma niikaugele, et mängu pärast tapmist peetaks meie kultuuri häbiks."

"Aukartus elu ees kätkeb elementaarse vastutuse mõistet, mille me peame omaks võtma. Vastutuses peitub jõud, mis sunnib meid õilistama oma individuaalseid, ühiskondlikke ja poliitilisi veendumusi."

"Aukartusega elu ees teeb inimene oma olemasolu väärtuslikuks, olgu saatus, mis seda kujundab ja milles inimene end teostama peab, milline tahes."

"Nii nagu laine ei saa omaette olla, vaid võtab osa ookeani pidevast voogamisest, nii ei saa meiegi elada oma elu üksnes endale, vaid ikka ainult kaasa elades kõigele elavale, mis meid ümbritseb."

"Üks tõde püsib kindlana. Kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Kui vaimsus on tugev, sünnib midagi kaunist. Kui vaimsus on nõrk, sünnib midagi kahetsusväärset. Sestap me kas loome maailma ajalugu või kannatame selle tagajärgede all?"