Seintelt ja müüridelt – 32.

Seekordseks nädalavahetusel ja maipühadel vaatamiseks valik pilte seinamaalingutest ja muust pilkupüüdvast, millega linna ilmet on kujundatud ja tahetud ilusamaks, vahel ka pidulikumaks teha.

Õismäe Õ-tähtede autor on Andreas Luigas. Enamik fotosid ongi Väike-Õismäelt, aga esindatud on ka Mustamäe, Tondi ja Lilleküla.

Külalisesineja moblafotod, sügis 2021.

Vaatamisi: aprillis jäid silma...

„Üksik mees“ („A Single Man“; USA, 2009), rež Tom Ford, osades: Colin Firth, Julianne Moore. Matthew Goode jt.
Filmitutvustusest: „Tom Fordi debüütfilm on 1962. aasta Kuuba kriisi aega kantud visuaalselt efektne ning stiilne romantiline lugu katkenud armastusest, inimolemuse üksildusest ja elu väikeste hetkede olulisusest. George Falconer (Colin Firth) on Los Angeleses elav inglane, inglise keele professor, kelle kallim Jim (Matthew Goode) hukkus autoõnnetuses kaheksa kuud tagasi. George, kelle elu on väliselt laitmatu, on sisimas sügavas leinas ja mehe peas tiirlevad enesetapumõtted. Vaataja ees on päev, mil George on valmis oma eluga lõpparvet tegema, tema meenutused minevikust ja sündmused, episoodid olevikus, otsekui rõhutamaks mehe sisemist kulgemist, mõjuvad seejuures nagu sulam reaalsusest ning igatsusest. Abi ei paista kusagilt, ka kohtumine vana kallima Charliega (Julianne Moore) jääb vaid kahe üksiku inimese teineteiseleidmise katseks ja George kulgeb valitud lõpu poole otsekui transis. Ent saatusel on varuks hoopis omamoodi lahendus.“

Üldiselt mind seda tüüpi filmid ei köida, aga „Üksik mees“ kujunes meeldivaks erandiks. Colin Firthil oli selles palju mänguruumi, mida ta hästi kasutas. Tänu temale oli väga hea vaatamine. Ta tõi hästi esile oma tegelase juhtmõtte: kui maailmas kaob kaastunne, siis sellises maailmas ma elada ei tahaks.

Firth nomineeriti George'i rolli eest Oscarile ja võitis parima meesosatäitja auhinna BAFTA filmiauhindade jagamisel ning Veneetsia filmifestivalil.

„Briani elu“ („Monty Python's Life Of Brian“, Suurbritannia, 1979), rež Terry Jones, osades: John Cleese, Graham Chapman, Michael Palin, Terry Gilliam, Eric Idle.
Filmitutvustusest: „Legendaarse koomikutetrupi Monty Pythoni triloogia teine film läks oma anarhistliku ühiskonnasatiiriga veelgi kaugemale kui neli aastat varem valminud „Monty Python ja Püha Graal“. /- - -/ Film räägib juudi noormehest Brian Cohenist (Graham Chapman), kes on sündinud samal ajal ja samas paigas, kus Jeesus Kristuski. Tänu sellele saab laisavõitu Brianist 33 aastat hiljem talle endale vastumeelselt Juudamaa uus usuliider, kelle sõnu tõlgendavad rahvamassid kui ettekuulutust.“

Püha Graali filmi ma ei olnud näinud, aga läbi aegade üheks armastatumaks Briti komöödiaks tituleeritud „Briani elu“ osutus tõesti andekaks. Naerutas hästi, palju absurdikoomikat, Monty Pythoni vahvad naljad, väga hea muusika, eriti lõpulaul. Kui teinekord ette juhtub, vaatan veel.

Sarjadest vaatasin „Naudinguprintsiipi“ („Pleasure Principle“: Poola, Tšehhi, Ukraina, 2019), mis mulle eriti ei sobinud, ja brittide „Sanditoni“ teist hooaega. Kolmas hooaeg olevat samuti peaaegu valmis, kuid seda on otsustatud näidata alles 2023. a.

„Sanditon“ on tehtud Jane Austeni poolelijäänud romaani ainetel, seda on täiendatud mitmesuguste modifikatsioonidega Austeni tuntud romaanide tegevustikust, siiski on sarjas minu meelest kuidagi liiga vähe austenlikku. Oleks võinud teise hooajaga lõppeda, kuid võimalik, et kolmas hooaeg mind ümber veenab. Ses suhtes hea vaatamine, et viis mõtted igapäevaelu ja ärevuste juurest eemale.

Kõiki vaatasin Jupiterist.
Filmiplakatid internetist.

Stephen Fry „Trooja“

Stephen Fry

„Trooja“

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.

Kujundanud Liis Karu.

Kirjastus Varrak, 2022.

Trooja sõda on sündmus ja legend, mida tasub ikka ja jälle endale meelde tuletada. Iseäranisti niisugustel maailma jaoks murrangulistel aegadel nagu praegu.

„Kui Trooja langes, tekkis inimeste maailma auk, mida ei suudeta võib-olla kunagi täita, või kui, siis ainult mälestustes. Poeedid peavad seda lugu aina uuesti ja uuesti laulma, andma seda edasi ühelt põlvkonnalt teisele, et me ei kaotaks Troojat ja koos sellega osa iseendast.“

Stephen Fry on oma triloogiaga „Kreeka müüdid“, „Kreeka kangelased“ ja „Trooja“ („Troy: The Siege of Troy Retold“, 2020) teinud suurepärast tööd. Tänuväärne on seegi, et kõik kolm on nüüd eesti keelde jõudnud: ladusas tõlkes, kena kujundusega ja hästi toimetatuna.

Fry on kõigis kolmes raamatus lennukas kirjamees, muutes käsitletu väga meeldejäävaks nii faktide kui ka emotsioonidega. Lisaks on tal head huumorimeelt. See on mõistmise ja meeldejätmise jaoks väga oluline. Niihästi nendele, kes puutuvad Kreeka mütoloogia, legendide ja kirjandusega Fry ümberjutustuste kaudu nüüd esmakordselt kokku, kui ka neile, kes nende teemadega juba varasemast ja vägagi hästi kursis on. Hinnaliseks lugemisvaraks on Fry raamatud just noortele, sest ta on suutnud vältida igasugust igavust, kirjutab vaimukalt ja põnevalt ning – mis peaasi – seostab igiammuseid sündmusi oskuslikult nüüdisajaga.

„Troojat“ lugedes tekkis mul muu hulgas mõte, et kui vanadel aegadel usuti nii jäägitult jumalate osavõttu sõjast, nende jagunemist vastasleeridesse, otsest abi lemmikutele ja vastuseisu nende vaenlastele, tohutut mõju avalikest sekkumistest salasepitsusteni välja, siis, kuidas on praegu, kus on jumalad, mida nad teevad nüüdissõdade ajal? Võib-olla käituvad nad Zeusi kombel, kes:
 
„… ei olnud niiditõmbaja ega meisterlik taktik. Tal polnud kannatust, et kõiki niite sikutada. Talle ei pakkunud mingit mõnu uurida sügavale analüütilistesse mõtetesse vajunult mängulauda, sõrmed meelekohtadele surutud, ning ennustada kõiki käike ja vastukäike. Raputa korralikult ja vaata, mis juhtub – see oli tema moodus. Pane süütenöör põlema ja ära rohkem sekku.

Las inimkond rebib ennast ise tükkideks.“

Osavasti toob Fry välja Trooja sõja rohkeid õppetunde. Olgu siin kolm näidet. Esiteks see, et sõjad, mille kumbki pool uskus kiiresti läbi saavat, jäävad venima kuudeks ja aastateks. Kreeklased ja troojalased olid võib-olla esimesed, kes selle kurva tõe leidsid.

Teisena mõtted sõdalaste suhtumisest langenutesse.  Tava nõudis:

„... et surnud loovutataks nende rahvale, et nad saaksid puhastatud ja põletatud või maetud. Surnukeha jätmine maa peale mädanema oli suurim teotus, mis võis inimesele osaks saada. Selline pühaduserüvetus häbistas mõlemaid pooli. Sõjas, mis oli määratud möllama nii palju aastaid, võis näha sõnulkirjeldamatut vägivalda , barbaarseid tegusid ning kõige julmemat ja armutumat metsikut verevalamist, kuid ometi olid mingid kombed ja rituaalid, millest tuli kinni pidada, ja nende tähtsust on võimatu ülehinnata. Nagu aeg näitab.“

Kolmandat õppetundi, mis praegu vist kõigile teada, võib kokku võtta väga lühidalt: nii elus kui ka sõjas on igal teol tagajärg.

„Troojas“ käsitleb Stephen  Fry nii Trooja hiilgust kui ka viletsust; toob  meeldejäävatena esile paljusid tegelasi, kirgi ja tundmusi; seletab ära meie igapäevases kõnepruugis esile tulevaid väljendeid; annab au Homerosele ja kõigile neile, kes on õnnestunult kirjeldanud või arendanud edasi Trooja sõja teemat; pakub naudingut ja teadmisi – lugege, muidugi lugege! On väga tore, et Fry raamatut täiendavad lisad müütidest ja tegelikkusest, tegelaste nimestik, pildid ja register.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Kreeka kangelased“