Filmitutvustusest: „Tom Fordi debüütfilm on 1962. aasta Kuuba kriisi aega kantud visuaalselt efektne ning stiilne romantiline lugu katkenud armastusest, inimolemuse üksildusest ja elu väikeste hetkede olulisusest. George Falconer (Colin Firth) on Los Angeleses elav inglane, inglise keele professor, kelle kallim Jim (Matthew Goode) hukkus autoõnnetuses kaheksa kuud tagasi. George, kelle elu on väliselt laitmatu, on sisimas sügavas leinas ja mehe peas tiirlevad enesetapumõtted. Vaataja ees on päev, mil George on valmis oma eluga lõpparvet tegema, tema meenutused minevikust ja sündmused, episoodid olevikus, otsekui rõhutamaks mehe sisemist kulgemist, mõjuvad seejuures nagu sulam reaalsusest ning igatsusest. Abi ei paista kusagilt, ka kohtumine vana kallima Charliega (Julianne Moore) jääb vaid kahe üksiku inimese teineteiseleidmise katseks ja George kulgeb valitud lõpu poole otsekui transis. Ent saatusel on varuks hoopis omamoodi lahendus.“
Üldiselt mind seda tüüpi filmid ei köida, aga „Üksik mees“ kujunes meeldivaks erandiks. Colin Firthil oli selles palju mänguruumi, mida ta hästi kasutas. Tänu temale oli väga hea vaatamine. Ta tõi hästi esile oma tegelase juhtmõtte: kui maailmas kaob kaastunne, siis sellises maailmas ma elada ei tahaks.
Firth nomineeriti George'i rolli eest Oscarile ja võitis parima meesosatäitja auhinna BAFTA filmiauhindade jagamisel ning Veneetsia filmifestivalil.
„Briani elu“ („Monty Python's Life Of Brian“, Suurbritannia, 1979), rež Terry Jones, osades: John Cleese, Graham Chapman, Michael Palin, Terry Gilliam, Eric Idle.
Filmitutvustusest: „Legendaarse koomikutetrupi Monty Pythoni triloogia teine film läks oma anarhistliku ühiskonnasatiiriga veelgi kaugemale kui neli aastat varem valminud „Monty Python ja Püha Graal“. /- - -/ Film räägib juudi noormehest Brian Cohenist (Graham Chapman), kes on sündinud samal ajal ja samas paigas, kus Jeesus Kristuski. Tänu sellele saab laisavõitu Brianist 33 aastat hiljem talle endale vastumeelselt Juudamaa uus usuliider, kelle sõnu tõlgendavad rahvamassid kui ettekuulutust.“
Püha Graali filmi ma ei olnud näinud, aga läbi aegade üheks armastatumaks Briti komöödiaks tituleeritud „Briani elu“ osutus tõesti andekaks. Naerutas hästi, palju absurdikoomikat, Monty Pythoni vahvad naljad, väga hea muusika, eriti lõpulaul. Kui teinekord ette juhtub, vaatan veel.
Sarjadest vaatasin „Naudinguprintsiipi“ („Pleasure Principle“: Poola, Tšehhi, Ukraina, 2019), mis mulle eriti ei sobinud, ja brittide „Sanditoni“ teist hooaega. Kolmas hooaeg olevat samuti peaaegu valmis, kuid seda on otsustatud näidata alles 2023. a.
„Sanditon“ on tehtud Jane Austeni poolelijäänud romaani ainetel, seda on täiendatud mitmesuguste modifikatsioonidega Austeni tuntud romaanide tegevustikust, siiski on sarjas minu meelest kuidagi liiga vähe austenlikku. Oleks võinud teise hooajaga lõppeda, kuid võimalik, et kolmas hooaeg mind ümber veenab. Ses suhtes hea vaatamine, et viis mõtted igapäevaelu ja ärevuste juurest eemale.
Kõiki vaatasin Jupiterist.
Filmiplakatid internetist.
No comments:
Post a Comment