Sügispudemed: oktoobri viimased, veel enne talveaega

Mõni aeg tagasi toimus meie majas tuleohutusalane nõustamispäev. Neli päeva enne seda anti asjast kõikidele korteritele kirjalikult teada. Lubati suitsuandurite kontrolli, nõustamist ja abi neile, kes ise paigaldamisega hakkama ei saa. Üritus  pidi kestma neli tundi ja selle ajaga lubati läbi käia kõik korterid.

Sel päeval olime kenasti kodus kogu vajaliku aja. Päästeauto sõitis maja juurde, mehed alustasid korterites käiku. Olime arvestanud, et ühe trepikoja peale kulub keskmiselt pool tundi ja seega arvasime, et meieni jõutakse umbes kahe tunni pärast. Aga ei miskit. Aknast välja vaadates nägin kaht päästjat minemas ühe majaotsa poole ja kaht teise majaotsa poole. Kuulsin lahtisest aknast, et ühed küsisid teistelt, kas siin juba käisite, viibates käega meie trepikoja poole. Vastust ei kuulnus, selle viis tuul ära. Et nõustamisaeg alles keskpaigas oli, ootasime edasi. Pool tundi enne nõustamisaja lõppu sõitis päästeauto koos meestega ära.

Kõrvaltrepikodades oli käidud, kuid meie oma oli millegipärast vist lausa vahele jäänud. Või siis meie korter.

Pean päästjatest väga lugu ega taha neile pahandust, sellepärast ei nimeta siin, millal täpselt ja kuskohast nad nõustama tulid. Aga kuidagi kentsakas oli see vahelejäämine küll. Igaks juhuks lisan, et suitsuandur on meil kenasti lae all.

Ühel ilusal päeval sõitsin bussiga kodu poole. Minu ees olevale istmele istus noormees noore hundikoeraga, käsutas koera istme alla pikali. Kutsal vist polnud kuigi mugav. Kui väljumiseks bussiukse juurde läksin, hüppas koer omaniku kõrval olevale vabale istmele, pani pea noormehe najale ja hakkas aknast välja vaatama.

Keegi ei hakanud pahandama. Kuigi kohatu, oli see kuidagi südamlik vaatepilt. Paraku polnud mul moblat kaasas, nii jäi jäädvustamata, kuidas üle seljatoe paistsid koera kikkis kõrvad ja tema peremehe kapuuts.

Võtsin poeriiulilt rjaženkapaki. Vanem venelanna mu kõrval ruttas tänama: „Küll on hea, et ma tänu teile nägin, kus need on. Ma tahan ka, aga ilma prillideta ei näe hästi...“ Mõnikord ei ole kuigi palju vaja, et teisele inimesele rõõmu teha.

Olen tavaliselt ikka ka oma lugemistest ja vaatamistest kirjutanud. „Panga“ esimese osa vaatasin ära ja rohkem ei vaata. Mõni näitleja mängis küll teistest paremini, kuid mulle ei meeldinud üldine toon, tumedus, ajastu ebatäpne kujutamine, liigne sümbolism ja veel palju muud. ETVst võib-olla üritan kunagi järelvaadata, kuid igatahes mitte lähiajal.

Loodusemees Marek Vahula, kunagine ajakirja Noorus noor autor, kes kirjutas oma linnuvaatlustest ja vedas rubriiki „Roheline maailm“, andis mulle täna teada, et on ilmunud tema raamat „Lumetants“, mille üheks peatükiks on „Noorusetants. Roheline maailm“. Rahva Raamatu veebilehe andmetel kirjeldab 584leheküljeline raamat autori elu esimest poolt läbi tantsude, illustreerinud on Liisa Kruusmägi. Lumelörtsises päevas oli see hea uudis.

Puud on peaaegu paljad. Poes müüdi halloweeni-kõrvitsaid. Täna öösel tuleb kell talveajale keerata.

1230.

Rein läks eile oma kõige kaugemale teekonnale

Olen oma raamatus „Nooruse lugu“ meenutanud, kuidas meie kirjanikud Noorusele oma lugusid kirjutasid. 1985. a palusin, et seda teeks mu hea sõber ja kunagine kolleeg Noorte Hääle toimetusest, kes selleks ajaks oli juba tuntud kirjanikuks saanud.

„Rein Põder pealkirjastas oma arutluse „See kiirgav kummastus“ ja käsitles kirjanduse mõistmise piire ja kirjanduse kummastava omaduse teadlikku märkamist. Kummastust lugeja jaoks ja kummastust kirjaniku enese jaoks, kummastuse saavutamise teid:

„Ent mis siis ikka määrab kummastuse – kas kirjutaja teadlikkus või mingi vaist, mis käsib kirjutada just nii? Või on kummastus loovusega kaasaskäiv omadus, sama seletamatu nagu intuitsioon või väga üksikute inimeste sensitiivsed omadused, üks tahtmatu oskus, mille puhul kirjutatu väljub kirjutaja enda võimu alt, nagu asjad kord Võluri Õpilase käest, ja satub lugeja kätte? Kui nii, siis on kummastusvõime ta omaja jaoks nagu ilusa kellamänguga karp, mille võti on selle lukuauku ära murtud…““

See tekst oli sedavõrd hea, et ma väga tahaksin, et see uuesti avaldataks mõnes Reinu mälestavas kogumikus. Selles väljendusid tollal veel noore mehe kirjanduslikud suundumused, millele ta oma rohkes loomingus kuni surmani truuks jäi.

Aga võib-olla on veel mingi teine kiirgav kummastus – see, kuhu Rein eile oma kõige kaugemale teekonnale suundus?

Mul on temast palju häid mälestusi, eredamad neist aastatest 1971-1977, meie esimestest tööaastatest ajakirjanduses: kahasse kirjutatud lood lõokeselaululisest Kihnu saarest, näärilumisest Altja külast, Teodor ja Endel Lippmaast Horisondi publitsistikavõistlusele, mõned koos tehtud saated raadio Keskööprogrammile, meie ühised käigud ja jutuajamised, toimetuse peod... Aga neid meeldejäänud hetki tahan praegu veel kiivalt ainult endale hoida.

Olen tänulik tema paljude raamatusoovituste eest. Näiteks ei oleks ma vist temata avastanud Konstantin Paustovski imelist „Kuldset roosi“ või Vladimir Giljarovski mitmekülgseid raamatuid Moskvast ja moskvalastest. Lugemisnaudingut on pakkunud Reinu enda raamatud. Aga eile õhtul otsisin riiulist üles hoopiski ühe temalt kingiks saadud vana fotoraamatu Norrast ja vaatasin Reinu pühendust selles – ta uskus, et see maa mulle kindlasti meeldib...

Aitäh kõige eest, kallis sõber ja kaasteeline! Kahisegu kuldsed vahtralehed Sinu teedel!
Rein Põder, 7. juuli 1943 - 23. oktoober 2018.

Foto: fragment Nooruse leheküljest Reinu loo alguse ja fotoga, mille tegi Tiit Koha /Noorus 6/1985, lk 22-23/.

* * *
Olen selles blogis varem natuke kirjutanud ka paarist Reinu raamatust: „Eike“ ja „Savimäe“.

Pae pargi teedel

Lasnamäel ei käi ma kuigi tihti, kuigi mu kodu lähedalt sinna päris sageli otsebuss sõidab, kuid sinna sattudes olen mitu toredat kohta leidnud. Üks selliseid on Pae park, mille dominandiks on Pae järv ja selle omapärane sild. Siinsed pildid on mullusel kevadel ja tänavusel sügisel tehtud.

Vana paekarjääri maa‑alal paiknev 22 hektari suurune park on nii looduse- kui ka inimsõbralik, koosnedes kolmest osast: Mäe-, Ööbiku- ja Perepargist. Rohkem andmeid leiab pargi kohta Tallinna keskkonnaveebist.

Mulle meeldib väga, et pargi terviserajad on nii asfalt- kui ka jalasõbraliku koorepurukattega. Talvel saab neid radu kasutada ka suusarajana. Mängu- ja spordiväljakuid on pargis mitu, silmarõõmu pakkus mulle igamehe kossukorvide idee: kõige pisemad saavad visketäpsust harjutada madalatesse korvidesse, kasvult pikemad aga kõrgematesse.

Väga omapärane on üle järve kitsama koha viiv põneva tehnilise lahendusega rippsild, kolmnurgaga, mis igast vaatenurgast erinevana paistab. Silla väike võnge pani mu jalad tudisema, aga küllap see on harjumise asi.

Pargist avanevad ilusad vaated nii Tallinna ülemisele tuletornile (rajatud 1835) kui ka ümbruskonna uutele elumajadele.

Avarate vaadete kõrval oli ka nauditavat sügise värvikirevust, millele huvitava varjundi lisasid paeastangud, millelt park on oma nime saanudki.

Heal lapsel on mitu nime, nii kutsutakse Pae parki ka Paepargiks ja Lasnamäe pargiks.

Fotod: 19. aprill 2017, 19. okt 2018.