Ideaal ja tegelikkus

Ideaalis on ajakirjandus arvamuse kujundaja ja mõjutaja. Tegelikkuses ka.

Ideaalis austab ajakirjanik inimesi ja lähtub nende tegevuse kajastamisel mõnest ajakirjanduseetika koodeksist, näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitele ja vilistlastele südamelähedasest Academia Journalistica aukoodeksist. Selle 9. punkt ütleb:
„Ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.“
Ja 10. punkt lisab:
„Ma austan mitte ainult enda, vaid ka teiste õigust isiklikele arusaamadele.“

Tegelikkuses nimetab Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke, kes ka kõrgkoolis ajakirjanikuhakatisi õpetab, ühte ministrit täielikuks plönniks.
Justkui minister polekski inimene. Kuid isegi oma töös eksinud minister (ja ükskõik milline eksinud inimene) on inimene.

Tegelikkuses ütlevad ühe tuntud ajalehe peatoimetaja ja teise tuntud ajalehe toimetaja (ma ei tea, kumb just täpselt, sest ei tunne neid hääle järgi ära) oma raadiosaates (umbes 37. minutil), et lauljanna loobumine teenetemärgist on „eriti piinlik“, ja vähe sellest: „see on ühtpidi alatu ja teistpidi ka nii edev – keda huvitab“.
Justkui lauljannal poleks õigust isiklikule arusaamale. Ja mida alatut on autasust loobumises, kui see loobuja jaoks põhjendatud on?

Eh, poisid, pidage hoogu, ärge muutuge lahmivateks lajatajateks ja sildistajateks.

Nii ma arvan, olles ise üle neljakümne aasta ajakirjanikuna töötanud.

Lisa: sõna „alatu“ tähendus „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ (EKSSis):
1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu.
2. van vilets, armetu.
3. van alamast seisusest.