(S)edasi-tagasi, sedasi edasi

Kui uus kuu algab esmaspäevaga, on tore. Kui uus (elu)aasta algab esmaspäevaga, on väga-väga tore. Nagu oleks kätte antud kõikide võimaluste uus algus. Nojah, lisandunud vanus paneb kahtlema, kas just kõikide, aga teeme siis siinkohal paranduse: väga paljude.

Käisime metsas jalutamas ja nägime kaht hästi rohkete õitega õunapuud. Saagu neist osa siia – mu sünnipäevaõiteks, mida need tegelikult ju olid. Ja üleüldse oli täna tore päev.

Tagasivaade maikuule on ka iseenesest meeldiv. Hea, et suurele osale inimestest on koroonakartusest tingitud paine nüüd läbi saanud. Hea, et kõigil on tahtmine oma eluga edasi minna.

Mul oli mais võimalus interneti kaudu osaleda mitmes köitvas kultuurisündmuses. Mõnest olen siin blogis ka kirjutanud. Need kuuluvad kindlasti möödunud kuu plusspoolele.

Miinuseks paneksin selle, et Mustamäe postkontor Magistrali keskuses pandi kinni ja nüüd tuleb kogu Mustamäe rahval käia Mustika postkontoris. Ma olen vana kooli inimene. Kogu see postipakinduse värk, millele Omniva nüüd suure rõhu paneb, mind eriti ei huvita. Aga kirju, neid nn tava- ehk tiguposti omi, olen kuni viimase ajani palju saatnud. Postkontorist olen saanud kenad margid peale. Mustika keskuse postkontor on minu jaoks siiski ebamugavalt kaugel ja arvatavasti saadan tulevikus kirju vähem.

Teise muremõtte sain kalmistul lilli istutamas käies. Ühel mu sugulaste hauaplatsil on suured kuused kuivamas. Kas kellelgi mu blogi lugejatest on aimu, kuidas käib suurte puude mahavõtmine surnuaedadel ja kes ning kui palju selle eest maksma peab?

Rohkem muremõtteid ma endale kallale ei taha lasta.

Kõik on nii ilus ja roheline. Sestap lõpetan suvistepühade kase pildiga ja Federico Garcia Lorca värsiridadega Ain Kaalepi tõlkes:
„Sind armastan, roheline.
Tuul rohetab okstesasis.
Ja merel rohetab laev
ja mägedes kabjaplagin.“