Eks ole ju praegusel rõskelt pimedal ajal tore mõtelda ennast õiterohkesse värvikirevasse ja lopsakasse aeda, kus päikeselaigud vahelduvad varjurikkamate kohtadega ja mis oleks kui pelgupaik maailma kõigi murede eest.
Just niisugusesse aeda viib Elizabeth von Arnimi esimene teos, romaan „Elizabeth and her German Garden“ (1898), mis praegu tundub ehk üsna pretensioonitu raamatuna, lihtsalt ühe daami, kolme lapse ema ja võimuka mehe abikaasa, suure aiakiindumuse kirjeldusena. Kuid omas ajas tekitas see kaunilt kirja pandud romaan rohket vastukaja, andes ühtlasi autorile alatiseks nime Elizabeth.
„All that was here, – peace, and happiness, and a reasonable life, – and yet it never struck me to come and live in it. Looking back I am astonished, and can in no way account for the tardiness of my discovery that here, in this far-away corner, was my kingdom of heaven.“
Naine, kes on oma aeda armunud. Kõikide muude lillede kõrval isegi võililledesse, mida paljud tänapäeval tüütuks umbrohuks peavad. Naine, kes tahaks oma aia eest ise hoolitseda, ise käsi mullaga määrida, kuid seda peetakse krahvinnale kohatuks. Naine, kes käib salaja külastamas oma kunagist koduaeda, lapsepõlveaeda, mille iga nurka ta tundis, kuid millest ta ilma jäi, sest vastavalt tollasele pärimisseadusele päris tolle lapsepõlvekodu meessoost sugulane.
„...even in a sad condition it is the dearest.“
Elizabeth von Arnim kirjeldab ka krahvinna kohustusi külaliste vastuvõtmisel. Mõned neist jäävad kauemaks ja siis pole peategelasest päevikupidajal aega aia jaoks. Nii jõuabki ta järeldusele, et külalised – eriti kaks kauemaks jäänud daami – on eriti armsad siis, kui nad end minekule sätivad, sest siis saab Elizabeth jälle aega aia jaoks.
Ehkki tegu on kirjaniku esimese raamatuga, lugesin mina seda alles kolmandana. Teistest olen kirjutanud nii:
„The Enchanted April“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html
„In the Mountains“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/11/in-mountains.html
Kõiki kolme romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.
Kaanepilt internetist.
No comments:
Post a Comment