Jõuluikaldus

Mulle meeldib jõulukaarte saada ja saata. Neid päris, paberist. Harilikult olen enne jõule kümmekond kaarti saanud, sel aastal aga ainult kaks. Tõeline jõuluikaldus. Noh, poliitikutelt ka kaks, aga neid ma ei arvesta. Ise saatsin 10. Jah, muidugi võib mõni hilinenud kaart tulla pühapäeva ja pühade järel, millalgi viie päeva pärast või hiljemgi. Kui tuleb...

Potentsiaalseid kaardisaatjaid jääb igal aastal vähemaks. Paljusid polegi enam. Praeguse seisuga on kõige vanem neist, kellele ma ise saatsin, väga kaugel ja temal on postkontorisse minekuga suuri raskusi. Muidu on ta aastakümneid kõige sagedasem kaardisaatja olnud. Teine on samuti minust ligi 15 aastat vanem ja temal on mäluprobleemid. Kolmas, kunagine reisikaaslane Gotlandil, eluaastatelt 80 ligidal,  on haigustega maadlemas. Neljas, viies ja kuues on minuvanused ja see on samuti juba eluiga, mil igasuguseid terviseprobleeme ette võib tulla. Seitsmes sõitis jõuluajaks kaugetele saartele ja temal polnud enne reisi lihtsalt aega kaardisaatmisega tegelda. Kaheksas ei saada kaarte, sest tal olevat halb käekiri.

Üheksas ja kümnes, mu head lapsepõlvekaaslased, saatsid kaardid parimate soovidega. Huvitav fakt on see, et kuigi nad teineteist ei tunne, toetavad mõlema kaardid lastehaigla toetusfondi.

Selles loetelus on kõik vähemalt seitsmekümnesed, enamik vanemad. Midagi pole parata – inimesed on elanud pika elu ja kustuvad tasapisi. Tavapostiga tulevaid jõulukaarte on aina vähem. Süüdistaks Omnivat, kuid...

Ametiasutused ja mõned sõbrad on omaks võtnud e-kaardid, nooremad tuttavad samuti. Minagi olen neile, kes arvutit kasutavad, jõulusoove e-postiga teele saatnud. Ajad muutuvad, kombed koos nendega. Aga ma mõtlen mõnetise õudusega neile aegadele, kui enam ühtegi pärispostkaarti ei tule.