„Авторучка марки „Счастье““

Tegin blogile uue päise. Sellel on täitesulepea, mille sain vanematelt kingiks vist 15. sünnipäeval. Tollal oli selline kuldsulega täitekas – Hiina toode /Nõukogude turule/  – väga moodne värk ning vist isegi defitsiit. Mu meelest oli see imeilus ja ma ei raatsinudki sellega kuigi palju kirjutada, hoidsin karbikeses, kasutades igapäevasteks kirjatöödeks lihtsamaid sulepäid, ja niimoodi on see hallikasbeež iludus senini alles.  Päisepildil on sulepea suurem kui tegelikkuses ja ka värv on pildistamisel veidi muutunud.

Täitesulepea originaalkarbikesele on kirjutatud „Авторучка марки „Счастье““. Tore on teada, et mind mu tegemistes on pidevalt saatmas vanemate kingitud „Õnn“. Ja naljakas on meenutada, et samamoodi nagu nüüd räägitakse automarkidest, olid tol ammusel ajal kõneaineks täitesulepeamargid.

(Kõiketeadev internet pakub selle täiteka kohta praegugi andmeid. Valmistatud on see Shanghai täitesulepeavabrikus „Dalu“ 1960ndate aastate alguses. Sulg on mingist erisulamist, milles on 50 protsenti kulda /prooviga 500/, sulepea ots aga on valmistatud roostevaba terase erisordist.)

Uue päise tegemine pani mind mõtlema kirjasulgedest ja sulepeadest veidi laiemalt. Hanesuled olid ilmselt kõige loodusesõbralikumad ja neid võis rahumeeli ära visata, kui nad kasutuskõlbmatuteks muutusid. Näiteks Puškinil võis ju palju hanesulgi ära kuluda.

Minu kooliaja alguses olid sulepead puust ja nende otsa käisid kas esimese klassi õpilase kohustuslikud viisnurk-suled, millega kirjatehnikat õpiti, või juba suuremate klasside õpilaste tavasuled.

Tollest ajast meenuvad ka igasugused tindipotihoidjad ja keerukamadki kirjutuslaua garnituurid. Viimased näitasid omaniku mõjukust ja rikkust. Mõnel olid lisaks sulepeaalusele, tindipotihoidja(te)le ja kuivatuspaberiga kirjapressile kõiksugused kujukesed alates riigijuhtide büstidest ja lõpetades sõbraliku olemisega loomakestega. Valmistatud olid need komplektid väga mitmesugusest materjalist, näiteks kivist, marmorist, bakeliidist, klaasist... Neid tavatseti tollal kinkida suuremateks juubeliteks. Mõned neist olid kunstiliselt kaunid, teised jälle tõelised monstrumid.

Siis tulid täitesulepead, mis algul üsna viletsad välja nägid, aga hiljem kobedamateks muutusid, kuni mitmesuguste Hiina kirjatehnikaimedeni välja. Seejärel juba pastakad, algul korduvalt täidetavad, siis vahetatavate südamikega, siis tänapäevasemad. Ja lõppude lõpuks kirjutatakse nüüd järjest rohkem arvutiga.

On üsna ilmne, et minu huvi kõiksuguste kirjavahendite vastu on mõneti seotud mu elukutsega ja sellega, et need on aastakümneid olnud mu peamised töövahendid. Aga kirjutame me ju kõik, kes vähem, kes rohkem. Pihlakad on taas punased ja paljudel uus kooliaasta algamas, küllap ka kõikvõimalike uute „kirjapulkadega“. Kuid need vanad on ikka meeles. Kas ka teil?