Eileõhtune HeadRead vestlussaade lummas mind sedavõrd, et ma sellest ülestähendusi ei teinud, vaid lihtsalt kuulasin. Faber rääkis oma lapsepõlvest ja varajastest kirjanduslikest katsetustest Austraalias. Sellest, kuidas ta vanemaid peaaegu miski ei huvitanud, aga temas endas hingitses teadatahtmise- ja loomingusäde. Ta kirjutaski iseendale pikki aastaid, kummardades niimoodi kirjanduse jumalat. Teise naise Evaga tekkisid tal aga vaidlused, kas avaldamata raamat on üldse raamat, ja naine innustaski teda oma raamatutega ka lugejate ette tulema.
Saatest õhkus kirjaniku sügav kiindumus oma nüüdseks surnud naisesse – ilmselt on just see kiindumus ja armastus üks põhjus, et Faberi teostes on nii palju armastust.
Aga saatest jäi meelde ka kirjaniku lootuskiirega apokalüptiline ellusuhtumine, usk noortesse ja vaimuküllasus, kavatsus kirjutada muusikast ja pühenduda heategevusele; seegi, et ulme on elu ja elu on ulme... Kuid siinkohal jätan ma saatest kirjutamise katki, sest vaadake seda ise.
Lugesin internetist rohkeid arvamusi Faberi eesti keeles ilmunud raamatute kohta (Marca, Tilda jt) ja panin tähele, et need on lugejates hulgaliselt küsimusi tekitanud. Kuigi saade oli lühike, arvan ma, et Faber suutis selles neist küsimustest paljudele vastata, olles erakordselt paeluv ka oma raamatuid veel mittelugenute jaoks.
Saadet saab järelvaatamisest vaadata veel kuu aja jooksul.
Foto: ekraanitõmmis telesaatest.
1200.
No comments:
Post a Comment