Novembrinurinad

Ärkasin täna öösel kella nelja paiku ja vaatasin korraks aknast välja. Naabermajal oli vähemasti viis valgustatud akent. Tavaliselt on sel kellaajal aknad pimedad. Pilk teisele poole andis aimu, et ka tolles majas on kümmekond akent valged. Küllap üritasid usinad e-riigi kodanikud oma ID-kaartide sertifikaate uuendada. Öösel pidavat see paremini õnnestuma. Kuigi hommikul veebilehtedest lugesin, et enamikul taas ei õnnestunud. Polegi vist varem meil siin niisugust aega olnud, mil tuhanded inimesed öötundidel paaniliselt arvutitööd teevad ja hommikuti magamatust kurdavad. Suur ämbrikolin väikeses riigis!

Abivägi on teinud katset ka minu sertifikaate uuendada, aga ei ole õnnestunud. Kõiksuguseid Smart- ja Mobiil-IDsid ma kasutusele võtta ei saa, sest selleks peaksin enne ostma uue mobiiltelefoni. Vana tehnilised omadused ei kanna neid värgendusi välja.

Kuid uue mobla ostmisele ma isegi ei mõtle, sest vaja oleks ju ka palju olulisemaid asju. Näiteks arvas üks hammas, et on just õige aeg oma küljest tükikese poetada ja omakorda raha nõudma hakata.

Oktoober möödus ruttu ja tõi oma lõpupäevadel kaasa mulle igast sügisest tuttava kellakeeramise järgse raskustunde. Kulub nädal või rohkemgi, enne kui organism täiesti „aklimatiseerub“. Olen kellaajanihete mõjule üpriski vastuvõtlik, nagu varasemate aastate kaugemad reisid on näidanud. Mingil kummalisel kombel on kevadine kellakeeramine minu jaoks kergem kui talveajale minek.

Millegi erilisega pole ma pärast raamatu ilmumist möödunud kahe kuu jooksul maha saanud.

Arvamused raamatu kohta on olnud n-ö seinast seina. Kes on lootnud ilukirjanduslikku lugemist saada, on mõneti pettunud, samuti ka need, kes tahtsid lõbusat raamatut. Aga ma ei tunne end selles osas süüdlasena, sest ei kippunudki selle raamatuga ilukirjanikuks, jäädes ikkagi oma – ajakirjaniku – liistude juurde; mis aga lõbususse puutub, siis kirjutasin juba raamatu alguse selgitussõnades, miks „Nooruse lugu“ lustlik ei tulnud.

Blogides on olnud mõned arvamused, mille lingid olen pannud ka siinsele „Nooruse loo“ leheküljele. Erakirjadeski on taas jõudnud minuni mõned lugemismuljed, millest üht siin tsiteerin: „Loen seda peatükkide kaupa pikema aja jooksul. Raamat on välimuselt igati nägus, trükk ja kiri lugemiseks head.“.

Too lugeja on vaistlikult leidnud minu arvates just õige mooduse raamatu lugemiseks – kiirustamata ja peatükkide kaupa, sest püüdsingi neid meenutusi ja fakte kirja panna nõnda, et kuigi peatükid sisu ajalises järgnevuses edasi viivad, oleks neist igaüks ka iseseisvalt loetav, st et lugeja võib valida need peatükid ja teemad, mis teda rohkem huvitavad.

Siinne foto on pärit Apollo FB-leheküljelt augustis, kui „Nooruse lugu“ ilmus ja kauplus seda lugemiseks soovitas. Mulle see pilt meeldis, aitäh tegijatele!

1150.