Umberto Eco „Olematu number“

Umberto Eco
„Olematu number“
Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli.
Kirjastus Varrak, 2017.

Maailm on täis vandenõuteooriate uskujaid. Umberto Eco õhukesepoolne romaan „Olematu number“ („Numero Zero“, 2015, mille tõlge eesti keeles võinuks ehk  tekstiloogikast, mitte kunagi ilmuvast ajalehest „Homme“ lähtudes olla „nullnumber“ või „proovinumber“) näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad. See on päris irriteeriv lugemine.

Eco käsitleb selles raamatus, mille tegevus toimub 1992. aasta 6. aprillist 11. juunini, oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, seda enam, et üks ajakirjanikust vandenõuteoreetik ka ise surnuna leitakse.

Ühiskonna toimimise teed on mitmekesised. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon.

Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes.

Et jutt juba õppimise peale läks, siis kujutlen, kui põnev võiks olla näiteks tulevaste ajakirjanike või suhtekorraldajate seminar neist konstruktsioonidest, millega Eco ajalehe tegemist kirjeldab. Ta on suutnud seda teha nii, et see on ühekorraga otsene hoiatus lugejatele selle kohta, kuidas ajakirjandus neid haneks tõmbab, ja täpne õppematerjal meetoditest ja andmekogudest, mille abil ajakirjanikud seda hanekstõmbamist paremini teoks teha saaksid. Kusjuures Eco sõnul „ajakirjanduse roll pole mitte uudiste levitamine, vaid nende kinnimätsimine“ ehk uudiste uputamine suurde infomerre. Üsna terav on Eco iroonia nii võimurite kui ka tõlkijate, kirjanike, kirjastajate, ajakirjanike jms suhtes. Mõni näide:

„Toimetuse juht ei pea ise veel tingimata kirjutada oskama. Kaitseminister ei pruugi ju ka ise osata käsigranaadi splinti eemaldada.“

„Mitte uudised ei tee ajalehte, vaid ajaleht teeb uudised. Ning oskus neli erinevat uudist omavahel õigesti kokku seada tähendab juba esitada lugejale ka viies uudis.“

„... kas see vabandamismaania on alandlikkuse või häbematuse ilming – teed midagi, mida ei tohi teha, siis aga palud vabandust ja pesed niiviisi oma käed puhtaks.“

„Tänapäeval, nagu isegi teate, ei ole tingimata vaja süüdistuse ümberlükkamiseks tõestada, et see on vale – pruugib vaid süüdistaja autoriteeti õõnestada. /---/ Ta pole ehk küll pedofiil, ei ole oma vanaema maha koksanud ega altkäemaksu võtnud, aga kindlasti leidub temagi elus üht-teist valgustkartvat. Ehk siis tekitage tema ellu see valgustkartev...“

„Andmekogu juures on hea veel see, et seda pole vaja isegi näidata, vaid piisab sellest, kui inimesed teavad selle olemasolust ja et see sisaldab, ütleme nii, huvitavat informatsiooni. See ja see mõistab, et sa tead temast nii mõndagi, jääb küll saladuseks, mida just täpselt, aga igaühel on mõni luukere kapis, ning ta langebki lõksu – kohe kui sa temalt midagi palud, muutub ta vastutulelikuks.“

Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog, millega on põimitud tulevikuväljavaateta toimetusse sattunud kahe enesega rahulolematu ajakirjaniku armulugu. Aga samas pakub see kokkusurutus ja teatud kidakeelsus, mis tõepoolest on ootamatu, kui võrrelda seda Eco enese lopsakate ja kopsakate romaanide „Roosi nime“ (1980, e. k 1997) või „Baudolinoga“ (2000. e. k 2003), hästi palju edasi- ja kaasamõtlemise võimalusi.

Eco olevat „Numero Zero“ kirjutamisega alustanud selle sajandi algul ja tahtnud valmis jõuda 2004. aasta paiku. See oli omamoodi järg tema varasematele vandenõuteooriate alastele uurimustele, mis olid tipnenud romaaniga „Foucault' pendel“ (1988, e. k 2014). Siis olevat ta aga leidnud, et „Numero Zero“ sündmused ja tegelased ehk liialt „Foucault' pendli“ omadega sarnanevad, ja jätnud kirjapandu seisma.

Nähtavasti tuli ta mõniteist aastat hiljem järeldusele, et käsikirja teema on siiski nii Itaalias kui ka ühiskonnas laiemalt endiselt aktuaalne, mistõttu ta otsustas mitte jätta selle olematuks romaaniks, vaid valmis teha ning avaldada. Sellest sai tema viimane romaan.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.