Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3.

Kursuse* viies nädal käsitleb biblioteraapia võimalusi depressiooni ja bipolaarse häire puhul. Sel nädalal oli mitu minu jaoks huvitavat videovestlust. Alguses kursuse õppejõudude omavaheline jutuajamine. Professor Jonathan Bate on kirjutanud 19. sajandi luuletaja John Clare'i  (1793–1864) elulooraamatu. Clare kannatas bipolaarse meeleoluhäire all ja kirjutas maniakaalses faasis oma seisundist, n-ö laevaõnnetusest, ja sellega kaasnevast hingelisest üksindusest väga häid luuletusi.

Winston Churchill olevat oma depressiivsust nimetanud „mustaks koeraks“, laenates seda metafoori 18. sajandi kirjanikult dr Samuel Johnsonilt, kelle ajal depressiooni kui kliinilist diagnoosi veel polnud. „Must koer“ (the Black Dog) aga kirjeldas kurva- ja pimemeelset seisundit kõige paremini, näidates ka, et depressiivsus (melanhoolia, kurvameelsus) on sõnakuulmatu ja keeldub lahkumast. Edasi on see sõnapaar jõudnud paljudesse teostesse, nii luulesse kui ka proosasse, ja rohketesse kõnedesse.

Kursus rõhutab kirjutamise ja lugemise suurt osa depressiooni ärahoidmisel või leevendamisel. Minu jaoks on olnud mõnevõrra ootamatu, kui tähtsaks peavad britid luuletuste valjuhäälset lugemist, mille puhul avanevat rütm ja riimid, kõik see, mida värsiehituseks võib nimetada, täiuslikumalt ja – kursuse aspektist vaadelduna –  tervendavamalt.

BBC saatejuhina tuntud kirjanik Melvyn Bragg räägib videovestluses enda jõudmisest kirjanduseni ja kahest depressiivsuse episoodist, mis ta on läbi põdenud. Tema jaoks oli olnud suureks kergenduseks lugeda, et ka teised on olnud „mustas augus“ ja sealt välja tulnud. Samas ei pruugi depressiivses seisundis inimene alati lugeda suuta, ta ei jaksa raamatut kätte võtta, tal on tegemist, et saada hakkama oma eluga. Lugemine muudab inimese kujutluse aktiivseks, toetab teda, treenib mõistma ja kasutama sõna jõudu.

Mitmekülgne mees, kirjanik ja näitleja Stephen Frey rääkis samuti üleelatud depressioonikogemustest. Jutuajamised temaga ongi minu jaoks selles kursuses kõige huvitavamad olnud, arvatavasti vaatan neid veel mõnikord üle, samuti on põnevad teiste õppurite kommentaarid nende kogetust.

Seekord on olnud kõne all ka uuema aja kirjandus. Kirjanik Rachel Kelly depressioonikogemusel põhinev raamat „Black Rainbow: How words healed me: my journey through depressioon“ (2014) näib olevat Suurbritannias väga soovitatud lugemine sellest, kuidas luuletused aitasid noorel naisel üle saada raskest seisundist siis, kui kõik muud raviviisid ennast ammendanud olid. Bipolaarsest häirest kirjutas ka Mark Haddon oma palju tähelepanu äratanud näidendis „Polar Bears“.

Järgmine, kuues ja viimane biblioteraapiakursuse nädal käsitleb vananemist ja dementsust. Võib-olla kirjutan sellest siis, kui kursus läbitud on.

* FutureLearn'i tasuta online kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest (Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing).

* * *
Lisan siia paar päeva tagasi tehtud fotod, mis seostuvad hoopiski eesti kirjandusega. Nõmmel raba ääres on pink, mis pandi sinna austusavaldusena, kui kirjanik Heljo Mänd sai 90aastaseks. Kena koht, kus istudes ja metsakohinat kuulates kurbi mõtteid ja hingehaavu leevendada saab.

Vaata ka:
Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1.
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2.
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4.
Veel kirjanikele pühendatud pinke, sedapuhku Mustamäel Männi pargis.

1060.